Kersti Unt
Stalinistliku perioodi peegeldusi ja vastupeegeldusi T(R)Ü ÜTÜ kirjandusringi väljaandes “Laualeht” (“Loov Mõte”)
kersti.unt [at] ut.ee
Tartu Ülikool
Eesti Kirjandusmuuseumi kogudesse (fond 321) talletatud käsikirjalised materjalid pakuvad ilmekaid näiteid sotsialistliku kirjanduse sünnivaludest. Neis peegeldub hästi uue võimu soov suunata eesti kirjandus sotsialistliku ideoloogia teenistusse, võib-olla koguni paremini kui parteikongresside sõnavõttudes või otsestes direktiivides ja ajakirjade-ajalehtede tekstides: siit on näha, kuidas selliseid ettekirjutusi tavaelus ja kasvatuses täitma õhutati, samas aga sedagi, kuidas nende nõuete eest esialgu oli võimalik ka üsna abitult kõrvale põigata. Kunstiküpsuse puudumine toob autorite taotlused ja võimalused väga selgesti välja.
Arhiivis on säilitatud Tartu Riikliku Ülikooli ÜTÜ (Üliõpilaste Teadusliku Ühingu) käsikirjalise väljaande „Laualeht” (hiljem, alates 1951. aastast „Loov Mõte”) numbrid aastatest 1950–1959, seega ajavahemikust, mis peaks hõlmama okupatsioonivõimu ideoloogilisel tasandil ihaldatud diskursiivsete muutuste kõige olulisemat perioodi, mil ilmnesid nii uue paradigma kunstliku kehtestamise püüe, sotsialistliku kirjandusteadvuse loomise katse (ametlik tasand) kui ka sellest hoidumise esialgsed võtted ja ilmingud – inimlik ehk isiklik tasand.
„Laualehte” kirjutamine oli arvatavasti enam-vähem vabatahtlik, ehkki veenmisi kaastööks, n-ö aktiivsusele õhutamist tuli ette alatasa, sest väljaandes esinevad ikka ja jälle etteheited üliõpilaste passiivsuse pärast. Sellist passiivsust võiks lugeda ka vastupanu ilminguks, ehkki see ei pruugi igal üksikjuhtumil nii olla. Tundub, et vastupanuilmingutest on passiivsus, teadlik või teadvustamata hoidumine otsesest esiletrügimisest nii palju kui võimalik, just see käitumismudel, mis ikka ja jälle eesti inimest iseloomustas, kuid mis erinevatel ajajärkudel (kümnenditel) ilmutas end erineval viisil ja määral.
Tasapisi muutuvad „Laualehes“ aga märgatavamaks ka katsed valida kirjutistes neutraalsemat tooni: leida teema, mille käsitlus ei nõuaks tingimata poliitilist seisukohavõttu või allumist sotsrealistlikule kaanonile, kuid mis sobiks siiski kaastööna üldisesse ideoloogilisse konteksti. Toimetusepoolset hukkamõistu sellised kaastööd ei pälvi. Põhižanriks kujunebki luules looduskirjeldus või tõlge (üheks esimeseks sellelaadseks näiteks on Ellen Niidu hästituntud lasteluuletus „Kuidas leiti nääripuu” ja tema Petöfi-tõlked), proosas välditakse ilukirjanduslikke kirjutisi üldse, need asenduvad olukirjelduste ja reisimuljete või rahvaloomingu kogumise matkade kirjeldustega.
Niisiis võib selliseski kõrvalises väljaandes tegelikult jälgida teatavat kahetist, ehkki äärmiselt leebet dünaamikat: sotsialistliku ideoloogia räiget survet ja suundumust normaliseerumisele inimlikul tasandil.