Kristel Kotta
Mässumeelse Rummu Jüri visa ebaõnnestumine (filmimisloata stsenaariumiprojekt 1955–1964)
kkotta [at] tlu.ee
Tallinna Ülikool
Filmikunst on kultuurimälu meedium, mis ühendatult ajalooga aitab säilitada ja kujundada mingi kindla mälukollektiivi (nt rahvuse) identiteeti. 1950. aastate Eesti NSVs hinnati senise vaimse kultuuripärandi asjakohasust aktiivselt ümber ning kujundati uusi klassikakaanoneid. Sotsialism ja kommunistlik ideoloogia pürgisid looma uut mälukollektiivi, mis tõlgendaks ajalugu teistsugusel moel. See, mida peetakse Eesti rahvuslikuks filmikunstiks, sündis järgmise kümnendi alguses. Kuid seda sündi oli Tallinna Kinostuudios hakatud ette valmistama, pöörates enamasti eesti kirjanike initsiatiivil uuriva pilgu varasemale romaanipärandile ning rahvuslikust aspektist hinnatud ajalootemaatikale.
Teiste seas tõusis 1950. aastate teisel poolel päevakorda legendaarse Rummu Jüri ainelise uuskäsitluse tootmine (1929. aastal oli valminud Johannes Loobi mängufilm „Jüri Rumm“), mis lähtus Huko Lumeti ja Alfred Meringu 1955. aastal avaldatud muusikalisest komöödiast. Mai Talvesti algatusel valmis „Rummu Jürist“ kolme aastaga (1956–1958) omataoliste ajaloofilmiprojektide seas rekordiliselt, lepingulist normi ületavalt kuus stsenaariumivarianti. Tõsi, stuudiot need siiski ei rahuldanud, stsenaariumiprojekt sattus ideeliselt ja kunstiliselt nõrgaks tunnistatuna riiulile ning unustati peale teistkordset mahakandmist 1964. aastal lõplikult.
Teisenenud poliitilistes oludes ei saanud 1950. aastatel filmimisluba ükski kohaliku ajaloo tõlgendamisega tegelev algatus, mis ei lubanud õigustada Eesti okupeerimist. Järjekindlale ebaõnnestumisele vaatamata on aga katsetustel, nagu „Prohvet Maltsvet“ (1954–1955), „Mahtra sõda“ (1955–1959), „Ümera jõel“ (1956–1961) ja „Rummu Jüri“ (1955–1964), omaette väärtus. Nad näitavad, mis suunas oli liikumas kohalik, oma mängufilmi-traditsiooni alles üles ehitav riikliku alluvusega stuudio. Inspiratsiooni sooviti leida Eesti ajaloost ja kirjandusklassikast, mis ühendaks kohalikku mälukollektiivi. Veelgi enam, õnnestumine oleks taganud kultuurimälu kohalikele jõukeskmetele väga mõjusa ja laia leviku. Ebaõnnestumine tähendas aga katkestust mälukultuuri pürgimuses vabalt edasi kanduda.
„Rummu Jüri“ puhul uurin peamiselt kahte tasandit: süžeelisi peegeldusi ning projekti tagamaid selgitavat dokumentatsiooni. Mind huvitavad järgmised küsimused: kuidas ajaloolist isikut stsenaariumides kujutati? Mis mõjutas ainese tõlgendust? Mis juhtus, et stsenaariumiprojektist filmi ei saanud?