Kristi Metste
MIHKEL KAMPMAA – TUBLI PIONEER
Mihkel Kampmaa (1867-1943), sajandialguse väljapaistva koolimehe ja kirjandusloolase mõneti unustusse vajunud elutööst pole just palju kirjutatud. Üheks põhjuseks võib olla Kampmaa tegevuse paljuharulisus, mis vististi pole talle andnud võimalust jõuda ühelgi alal perfektsete tulemusteni, välja arvatud täielikku pühendumist nõudnud kooliõpetajatöös, mille tulemuste üle on aga praegu raske otsustada. Teiseks põhjuseks võib olla eesti kirjandusloos pidevalt eksisteeriv vastuolu literaadi taotluste ja järelmõju ning neid mitte arvestavate hinnangute vahel teatmeteostes, kirjanduslugudes jml.
Hinnangute andmisel Kampmaa elutööle peaks arvestama kahe asjaoluga:
1) tema haridustee ja tõekspidamiste väljakujunemine langes võimalustevaesesse järelärkamis- ja venestusaega ning loomulikult määras see tema hilisemad hoiakud ja suhtumised;
2) olulisem osa tema kirjatöödest sündis õpetajatöö kõrvalt ja vajadusest seda tööd paremini teha.
G.Suits märgib, et Kampmaa varasema vaimse aktiivsuse kasvupinnaks oli rahvuslik järelärkamine, kus haritlaste hõredus nõudis tegelastelt kõiksugu ülesannete täitmist (minu sõrendus – K.M.) ja tema vaimseks kutsumuseks ei olnud mitte kasutu tundlemine ja vaatlemine, vaid kasulik tegevus. Nii käsitlebki Kampmaa oma arvukates kirjatöödes kõige erinevamaid teemasid alates lehmalüpsist ja lastekasvatusest kuni piibliloo, loogika, ajaloo, maateaduse ja emakeele õpetamiseni välja, jõudes tõlkida ka ilukirjandust ja avaldada luuletuskogu “Kandle hääled”, tehes ikka seda, mida elu ja amet parajasti nõudsid (Suits 1937: 123-124).
Kasulik pidi see töö olema ja selleks oli kooliõpetaja kutsutud. See oli isamaalise vaimu teadlik õhutamine ja Eesti sisemine ülesehitamine sel ajal, kui Eestit väliselt rõhuti…, on Kampmaa oma kirjamehetegevusele tagasi vaadates kirjutanud (KM EKLA, f 194, m 16:39).
Epohhiloovaks peetakse M.Kampmaa tegevust eestikeelse koolikirjanduse soetamisel. Tema koostatud “Kooli Lugemiseraamat” I-II (1905-1907) oli iseseisvuse eel peaaegu ainuvalitsevaks emakeele õpikuks ja iseseisvuse ajal oli algkoolis üldiselt kasutusel tema “Eesti lugemik”, 1920. aastail vastavalt emakeelse kooli nõudeile ümber töötatud “Kooli Lugemiseraamat” (Roos 1931: 131). L.Andresen nimetab Kampmaad käesoleva sajandi tähtsaimaks lugemike koostajaks ja arvab, et selle kõrval jääb tema töö eesti kirjanduslooga teisejärguliseks (Andresen 1985:164). Kirjandusloolased muidugi peavad Kampmaa peateoseks “Eesti kirjandusloo peajooni” ja esitavad sellele siis ka kõrgendatud nõudmisi.
Põhjalikult on Kampmaa tegevust eesti kirjandusloo alal ajakirjas “Keel ja Kirjandus” käsitlenud Aarne Vinkel ja Koidu Raudvere, viimane keskendub küll “Eesti kirjandusloo peajoonte” IV jao sünniloole (Vinkel 1967, Raudvere 1993). Seepärast on siinkohal Kampmaa tööde üksikasjalisest analüüsist loobutud ning vaatluse alla on võetud üksnes põhimõtted, millest Kampmaa lähtus oma eesti kirjandusloo koostamisel ja kirjandusloo omaaegne kriitika.
Asjaarmastajana huvitööl
M.Kampmaa ise on nimetanud oma tegevust eesti kirjandusloo alal asjaarmastuslikuks huvitööks (Kampmaa 1936: 5). 1915. aastal J.V.Veskile saadetud kirjas keeldub ta kirjanduse ajaloo kirjutamisest, tuues muude põhjenduste hulgas esile selle, et tal on õudne professorite hulka astuda (KM EKLA, f 16, m 98:2).
Võib väita, et Kampmaa esimesed tööd eesti kirjandusloo alal sünnivad küll puhtpraktilisest vajadusest. Seminari- ja gümnaasiumiõpetajana (Volmari seminaris 1903-1907, ENKS-i Tütarlastegümnaasiumis 1907-1919) eesti kirjandust õpetades polnud tal kasutada mingeid õpperaamatuid, kõik vajalik tuli ise otsida, uurida, süstematiseerida. Päris tühi eesti kirjanduse uurimise väli muidugi just polnud. Olgu siinkohal nimetatud allikad, kust huviline eesti kirjanduse kohta materjali leida võis:
1) D.H.Jürgensoni “Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur” (1843-1844)
2) M.J.Eiseni seeria “Tähtsad mehed” (1883-1884)
3) J.Kunderi “Eesti kirjandus, koolile ja kodule” (1890)
4) K.A.Hermanni “Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani” (1898)
5) T.Sander “Eesti kirjanduse ajalugu” (1899-1901)
6) V.Reimanni artiklikogu “Kivid ja killud” (1907)
Lisaks Kampmaa enda õpetajatööst tulenevatele vajadustele oli kirjandusloo koostamiseks olemas n.ö sotsiaalne tellimus. Ajakirjanduses oli korduvalt juttu olnud eesti kirjanduse ülevaate koostamise vajadusest.
1908. aastal ilmuski Kampmaa “Eesti vanem ilukirjandus. Üleminek vaimuliku kirjanduse valitsusest Eesti algupärasele rahvuslikule kirjandusele”, mida Kampmaa ise tagasihoidlikult nimetas “materjalikoguks”. Enne seda polnud ükski kirjanduslooline katsetus tõusnud sellele tasemele, et oleks omagi aja kohta olnud natukegi rahuldav eesti kirjanduse arengu ülevaade.
Edasi järgnesid M.Kampmaa eesti kirjanduse ajaloo köited, millest ilmus mitmeid, ikka kirjandusteaduse uuematele seisukohtadele kohandatud uustrükke – “Eesti kirjandusloo peajooned” I (1912, 1920, 1924, 1938), II (1913, 1921, 1933), III (1923) ja IV (1936).
M.Kampmaa töö kirjandusloo koostamisel kestis 30 aastat. See oli tõepoolest kangekaelne huvitöö (Vinkel 1967:155), esialgu tingitud praktilisest vajadusest, tegijate vähesusest. Hiljem võis tekkida soov ja vajadus elu jooksul kogutud teadmised ja rikkalik materjal- Kampmaa oli esimene kirjandusloolane, kes kogus materjali eesti kirjanike kohta asjaosaliste eneste käest! – kokku võtta ja oma elutöö kroonida täieliku ülevaatega eesti kirjanduse arengust selle algaegadest alates kuni kaasajani välja, kuigi aastakümnete jooksul oli peale kasvanud terve põlvkond akadeemiliselt haritud noori kirjanduseuurijaid. Võib-olla terendas ka kusagil unistus anda eesti rahvale eesti kirjandusloo kaudu eesti rahvusliku vaimu arenemise lugu, ehkki saatesõnades “Peajoontele” nimetab ta oma teost tagasihoidlikult “kirjandusloo käsiraamatuks”.
Kampmaa lähtekohad
Juba oma raamatus “Eesti vanem ilukirjandus” osutab Kampmaa vajadusele vaadelda ilukirjanduse saadusi ajaloos, nagu on seda teinud Georg Brandes (Kampmann 1908: 5). Siinsamas teeb ta ka esmakordse katse siduda eesti kirjanduse arengut üleeuroopaliste vaimuelu nähtustega ja eristab 19. sajandi eesti kirjanduses kolme üksteisele järgnenud voolu – sentimentalismi, romantismi ja realismi.
1938. aastal ilmunud “Peajoonte” I köite (haledusvool) 4. ümbertöötatud trüki eessõnas leidub alalõik pealkirjaga “Sõltuvus ajavaimust”: Olgugi luuleteos luuletaja isiku individuaalne väljendus, siiski ei valmi ta väljaspool aega ja ruumi, vaid ajatootena ta paratamatult kannab laubal ka ajamärke (Kampmaa 1938: 8). G.Brandesele viitab Kampmaa “Peajoonte” teisteski köidetes. Eessõnas oma romantismikäsitluse 4. trükile 1933. aastal kirjutab ta, et on lähtunud Brandese printsiibist: tervikut tugevasti ja nõnda valgustada, et peajooned esile kerkivad ja silma hakkavad. Ta tahab teha katset tähtsamaid aineid eesti kirjandusest ühendada võimalikult suurte ühismõistete alla, leida neist peajooni, luua sünteesi, tõsta kujutamismeetodi läbiviimisel esile peateoseid ja kirjanduse arengu psühholoogilisi, esteetilisi ja sotsiaalseid tegureid. Peale selle leiab ta sealsamas, et tema vaatlusmenetlus, nagu on selgunud, sisaldab algusest peale elemente sellest, mida W.Dilthey nimetab ideede-ajalooks, F.Gundolf elutunde ja elutungi jälgimiseks, S.Lublinski kirjandusarengu sotsiaalsete eeltingimuste selgituseks ja O.Walzel kunstide vastastikuseks valgustuseks (Kampmann 1933: 5-6).
“Peajoonte” III köites, mis sisaldab realistliku voolu eritlust eesti kirjanduses, algab iga uus peatükk ajavaimu iseloomustusega (Kampmann 1923).
Eessõnas kirjandusloo IV köitele, milles on vaatluse all uusromantiline vool, selgitatakse lähemalt: Kirjanduse arenemiskäigu pragmaatilisel jälgimisel olen eelistanud ideedünaamilist menetlust, mis püüab aimata kirjandustegelaste elutunnet, hingelisi põhitunge ja nii avastada filosoofilis-psühholoogilisi kujundavaid jõude (Kampmaa 1936: 5).
Võib vist öelda, et M.Kampmaa on ajaga kaasas käinud ja on eesti kirjandusele püüdnud rakendada omaaegse kirjandusteaduse uuemaid seisukohti, mis toetusid kultuuri- ja vaimuloolise koolkonna põhimõtetele. Iseküsimus on see, kas ja kuidas tal õnnestus rakendada (moodsat!) teooriat konkreetsele ajaloolisele materjalile.
Kampmaa tööde kriitikat ja vastuväiteid
Kampmaa kirjanduslugude ümber toimub algusest peale midagi Eestile väga iseloomulikku. K.A.Hermann kirjutab Kampmaale 1908. aastal: Teie pidada Eesti kirjanduse ajalugu uuesti välja andma. Eesti kirjanduse ajalugu teaduse põld on 3/4 minu oma. /- – -/ Avaldan protesti selle vasta, kes minu põllult lõigata ihkab /- – -/ oma usinust puudulise töö tarvis pruukida mina ei luba /- – -/ Ümber sepitseda keelan täiesti ära (KM EKLA, f 36, m 1:12).
Kampmaa on tunginud võõrale alale – seegi võib olla põhjuseks kahetisele suhtumisele Kampmaasse. Ühelt poolt on talle algusest peale ette heidetud iseseisvuse puudumist, kompilatiivsust, ühtsete esteetiliste kriteeriumide ja ühtse metodoloogilise aluse puudumist, vaadete konservatiivsust – need hinnangud on jooksnud läbi pea kõigi arvustuste ja teatmeteostegi “Eesti biograafilisest leksikonist” (1936) kuni “Eesti kirjarahva leksikonini” (1995) välja. “Peajooni” on hinnatud eelkõige materjalikoguna, kuivõrd Kampmaa on autentset elu- ja loominguloolist materjali kogunud otse autoritelt enestelt ja paljude kirjanike puhul annab esmakordselt tervikliku ülevaate nende eluteest ja tööst.
Teiselt poolt ei ole keegi saanud mööda vaadata faktist, et Kampmaa, ehkki ta ka ise nimetab ennast asjaarmastajaks, on ära teinud midagi sellist, millega “kirjandusteaduse tippmehed” toime ei tulnud.
Meenutagem näiteks seda, et kui Eesti Kirjanduse Selts 1930. aastate algul, tegelikult juba 1929. aastal, kavandas uue eesti kirjanduse ajaloo väljaandmist, figureeris selle võimaliku autori G.Suitsu nime kõrval pidevalt ka M.Kampmaa nimi, küll mitte uue kirjandusloo võimaliku autorina, vaid juba olemas olevate raamatute autorina. G.Suitsu kirjanduslugu jäigi ilmumata, ehkki ta aastate jooksul lubas korduvalt käsikirja kindlaks tähtajaks üle anda, huviliste käsutuses olid aga Kampmaa “Eesti kirjandusloo peajoonte” kolm köidet mitmes trükis, kuni 1936. aastal ilmub veel ka “Peajoonte” IV köide, millega Kampmaa viib oma elutöö eesti kirjanduse alal lõpule: Eesti kirjandusloo senise suurejoonelisema ürituse on sooritanud eraõpetlane, kes oma järk-järgult valmivat töövilja mitte pole ette kandnud ülikoolis, vaid keskkoolis, seminaris, üldhariduslikel kursustel. Ta peateos sillutab aga ülikooliski üldhariduse ja teaduse vahemaid vähemalt niikaua, kui spetsialistikutselised pole usaldanud ennast ja ainet piiravast uurimistööst välja tulla suuremate sünteeside tegemiseks kogu eesti kirjanduse mõõtkavas (Suits 1937: 126).
Tundub, et “tippmehed” on rutanud Kampmaad ründama valedelt alustelt, nähes tema “Peajoontes” rohkem kirjanduslugu kui koolidele mõeldud käsiraamatut.
Muidugi on Kampmaa tööl puudusi. Kõiki lugejaid rahuldavat ideaalset kirjanduslugu on vististi võimatu kirjutada. Ja kritiseerijad on tihti unustanud asjaolu, et teos on siiski sündinud praktilisest vajadusest ja Kampmaa kirjanduslood olid kaua aega ainsad ülevaated eesti kirjandusest, mida kooliõpikuna kasutati ja ülikooliski oli see oluline käsiraamat. (1922-1931 ilmunud V.Ridala ülevaade eesti kirjandusest oli subjektiivne, sisaldas rohkesti trüki- ja faktivigu; 1936. aastal ilmunud Tuglase “Lühike eesti kirjanduslugu” oli liialt konspektiivne).
Mõningaid etteheiteid Kampmaale saab ehk pisut leevendada:
1) tema raamatud on kompilatiivsed – siin tekib küsimus, kas kooliõpik peab ilmtingimata olema originaalne?
2) Kampmaa esitab teoste ümberjutustusi – kooliõpikud nendest koosnevadki. Pealegi teeb Kampmaa seda täiesti põhjendatult, ehkki ta esindab siin võib-olla kirjnduslugude varasemat, 19. sajandi traditsiooni: Vajaliku süvenemise peateostesse rajan ma kõigi siunamiste kiuste endiselt süþeed moodustava motiivistiku eritelule, sest et alles teosmotiividest lähtudes on võimalik selgitada nii tegelaste karaktereid kui ka teoses väljendatud ideid (Kampmaa 1936: 5).
Ägedalt on Kampmaad kritiseerinud B.Linde, F.Tuglas ja J.Aavik, see on andnud põhjust kõnelda noor-eestlaste teravatest rünnakutest Kampmaa vastu. Noor-eestlane Suits on Kampmaa suhtes olnud mõistvam, peale tema andsid Kampmaa tööle 1930. aastatel positiivseid hinnanguid J.Roos ja A.Oras. Viimase arvustus “Peajoonte” IV köitele 1936. aastal ajakirjas “Eesti Kirjanduses” on aga peaaegu tähelepanuta jäänud. Olgu siinkohal lühidalt refereeritud mõningaid tema seisukohti:
(1) Kampmaal on faktide vastu lugupidamist; (2) ta ei moodusta oma arvamusi dogmaatiliselt, vaid püüab anda põhjendusi; (3) tal on jätkunud ausat püüdu enesele peagu igal puhul isiklik vaatekoht moodustada; (4) ta on aja vaimuga rohkem kontaktis kui Ridala, Suitsu ja Tuglase omaaegne kaasvõitleja ; (5) jälgides kirjanduse arengut nii detailselt, nagu Kampmaa on teinud, on siin-seal vääratamine loomulik, pealegi tuleb arvestada, et Kampmaa on vanema põlve mees, kes on pidanud endale kätte võitlema eeldused endast märksa nooremate mõistmiseks. Ja lõpuks: Kui meie nooremad eesti kirjanduse uurijad sama ülesande kallale vaevuksid astuda ligikaudu sama innu ja tõsidusega, siis oleks rohkem lootust, et saame kunagi tõesti autoriteetsusele pretendeeriva kodumaise kirjanduse ajaloo. Kampmaa on sellel alal tubli pioneer (Oras 1936: 1069-1072).
Kirjandus:
Andresen, Lembit 1985. Eesti kooli vanem ajalugu. Tallinn: Valgus.
Kampmaa, Mihkel 1938. Üldine sissejuhatus. – Eesti kirjandusloo peajooned. I jagu. Neljas, ümbertöötatud ja kirjandusteaduse uuematele seisukohtadele kohandatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
Kampmaa, Mihkel 1936. Eesti kirjandusloo peajooned. IV jagu. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi.
Kampmann, Mihkel 1933. Eeskõne kolmandale trükile. – Eesti kirjandusloo peajooned. II jagu. Kolmas ümbertöötatud ja kirjandusteaduse uuematele seisukohtadele kohandatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
Kampmann, Mihkel 1908. Eesti wanem ilukirjandus. Üleminek waimuliku kirjanduse walitsusest Eesti algupärasele rahwuslikule ilukirjandusele. (Eesti Kirjanduse Seltsi toimetused nr 2) Tartu: K.Sööt’i kirjastus.
Kampmann, Mihkel 1923. Eesti kirjandusloo peajooned. III jagu. Tallinn: G.Pihlakas’e kirjastus.
Oras, Ants 1936. M.Kampmaa: Eesti kirjanduse peajooned. Neljas jagu. – Looming, nr 9, lk 1068-1072.
Raudvere, Koidu 1993. “Kuid oma esitusmeetodist ei või ma mingil tingimusel loobuda”. Mihkel Kampmaa “Eesti kirjandusloo peajoonte” IV jao sünniloost. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 212-220.
Roos, Jaan 1937. Mihkel Kampmaa elust ja tegevusest. – Eesti Kirjandus, nr 3, lk 126-139.
Suits, Gustav 1937. M.Kampmaa 70-ndaks sünnipäevaks. – Eesti Kirjandus, nr 3, lk 123-126.
Vinkel, Aarne 1967. M.Kampmaa töö eesti kirjanduse historiograafias. Kirjamehe 100. sünniaastapäeva puhul. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 151-155.