Kristi Raudmäe
Kirjandusauhindade (aja)lugu vs. kirjanduslugu
TÜ
Kirjandusauhinnad ei ole kirjandusloos enamasti leidnud suuremat tähelepanu: kirjandusajaloolistes ülevaadetes käsitletakse neid eelkõige ääremärkusena, värvika lisadetailina ajastu kokkuvõtetes või autorite elulugudes. Ka kirjandusteaduse või -teooria uurimisobjektina leiavad nad märkimist tavaliselt mitmete muude teemade raames: kirjanduse üldise hindamise, kirjanduskriitilise hinnangu, kirjanduskaanoni kujunemise ja kirjandusliku väärtuse kontekstis.
Kirjandusauhindu võib vaadelda kui ühte etappi järjest üldistavamas hinnangute andmise ja kirjanduskaanoni kujunemise loos, mis algab esimestest kirjanduskriitilistest artiklitest pärast teose esmailmumist kuni üldise käsitluseni kirjanduslugudes, õpikutes ja entsüklopeediates. Kirjanduse auhindamine erineb enamikest hindamisotsustustest just kõrge institutsionaliseerituse, spetsialiseerituse ja teadvustatuse poolest.
Võrdlemaks kirjandusauhindade (aja)lugu üldise kirjanduslooga, on ettekandes vaatluse alla võetud Eesti 20. sajandi alguse kirjandusauhinnad: Eesti Kirjanduse Seltsi auhindamised aastatel 1908–1913 ning Riigivanema/Vabariigi Presidendi kirjandusauhinnad aastatel 1934–1940. Kuidas on muutunud auhinnavõitjate koht kirjandusloos läbi aastate alates aasta kirjandusülevaadetest kuni kirjandusajalooliste kokkuvõteteni? Kuidas on muutunud hinnangud, esiletõstetud teosed, milline roll on olnud konkreetsetel hindajatel?