Kristiine Kikas

Tundmine luule lugemises

Ebamäärane aistmine ja kindel teadmine. Nende kahe vastanduse tä- histamine ühise sõnaga „tunnen” osutaks tavapärase loogilise arutluse teel teadasaamise kõrval justkui veel ühele, intuitiivsemale mõistmis- viisile. Et Gilles Deleuze’i veendumuse kohaselt on kunst, sealhulgas kirjandus, loodud tundmustest, saaks seega väita, et ka keel kirjandu- se materjalina sisaldab või vahendab lisaks semantikale veel mingit muud laadi teadmist. Samas suunas mõtlejaid näib olevat mitmeid. Kui kaasaegne kognitiivne keeleteadus vaeb semantilise tähenduse kehakeskse kogemuse põhist päritolu, siis eksperimentaalpsühholoo- gid on tuvastanud tähistaja kogemises tähistatava kogemisega sarna- seid sensoor-motoorseid reaktsioone. Filosoof Gerald Bruns aga arut- leb, kas luuletus võiks olla „käegakatsutav” asi. Nõnda nagu lillelõhna või ammust tuttavat, peaks seega saama tunda ka kirjutatut-loetut.

Lähtudes Deleuze’i tundmuse ja tähenduse loogikatest täheldabki käesolev ettekanne, et luule lugemises sünnivad kogemused, mille käsitlemine on „mõistuspärases” kirjandusanalüüsis sageli kõrvale või vahele jäetud. Püüan näidata, kuidas sellise keelest tärkava mõtlemis- eelse teadmise-taju teadvustamine, nii selle kehalisuses kui kehatuses, saab mõjutada teose tõlgendamist lisaks semantikale.