Kristiine Kikas

Mööda Möbiuse riba: immanentsuse keel Ene Mihkelsoni luules

Mihkelsoni loomingule omane mittediskursiivsus (Jaanus) ei ole üldiselt proosale iseloomulik, keele fragmentaarsus ja hägusus luulele aga küll. Kuigi ka mõistuspärane keel on materiaalne ning mängib lugeja aistingutega, siis arusaamatud, harjumuspärasele mõtlemisele vastukäivad kujundid mõjuvad just eelkõige alateadvusele ja afektidele, mõistmisele, mis toimub tunnetuse kaudu.

Sellegipoolest on inimmõistusele olemuslik tähendust otsida ka sealt, kust võimalused seda leida on napid. Nii on tavapärane kirjandusteaduslik praktikagi keskenduda tähenduse leidmisel luuletuse diskursiivsusele, vaadeldes keerukaid kujundeid kui representatsioone. Nende tõlgendusviisid kinnistuvad ajaga kultuurimällu ning kordavad end, ahendades nõnda võimalust vaadata teoseid värske pilguga. Et Mihkelsoni luulekeel soosib „mineviku staatilise autoriteedi“ ning „valitsevate representatsioonide“ õõnestamist (Jaanus), uurib käesolev ettekanne, milliste võtetega ta seda teeb ning mis juhtub, kui luule mõtestamisel diskursiivsest või representatsioonilisest lähenemisest loobuda.