Kutse
Eesti Kirjandusmuuseumi suvekoolidel on pikaajaline traditsioon.
Need on jätkanud kirjandusteaduse Nüpli kevadkoole Gustav Wulff-Õisi
majamuuseumis
Otepääl (1993–2010). Kokku toimus 17 kevadkooli,
mis iga aasta juunis tõi kokku kirjandusteadlasi üle Eesti.
Kevadkool
kujunes ümber suvekooliks 2011. a; mõned aastad hiljem
liikus suvekool Nüplist kirjanduslikele lätetele edasi Alatskivi lähedale,
Juhan Liivi muuseumisse. Kirjandusteaduse suvekool on alati
püüdnud tuua keskmesse oma aja vaimu ja valusid, tunnetada kirjandusliku
mõtte tulipunkte
ja tähendust muutuvas maailmas; uuritud
on kirjanduse piire ja perifeeriaid, rahvuslust ja rahvusmõtet.
Tänavuses, IX kirjandusteaduse suvekoolis toome arutelu keskmesse
kirjanduse kui sõnakunsti inimeseks olemist toetava jõu ning
keele meele ehk mõtlemise (või kujutlemise) ja keele tiheda seose.
Arutleme kirjanduse empaatilise jõu üle, otsime empaatia avaldumisvorme
ja otstarvet kirjanduses ehk teisisõnu, kõike seda, millest tuntakse
inimeseks kasvamisel puudust praegusel internetiajastul (nagu
näiteks küsis teravalt Mikael Raihhelgauz „Plekktrummis“ ETV2s
29.01.2019). ERR kultuuriportaalis ilmunud kirjandussõprade 2018.
aasta lemmikraamatute ülevaates „Autahvel. Lemmikraamatud 2018“
kirjutab Heli Allik, viidates Antoine Compaignonile, et „mida raskem
on tekste vormiliselt määratleda, seda suurema tõenäosusega saavad
need millelegi tähtsale pihta“. Soovime küsida empaatia vajalik-
kuse järele enne selle teaduslikku käsitlust, kas ja milliseid teisi mõtteruume
selline lähenemine võimaldab, kutsume mõtlema ka teise üle.
Luues seost 2018. aasta suvekooli teemaga „Rahvuslus ja rahvusmõte“,
võiks öelda, et igas rahvas ja keeles peidus mingi teine või muu,
teistsugusus,
marginaalsus, mis tuleks avastada. Samuti avaldub empaatilisus
keeles seoses selle eripäraga, rahvuslusega, laienedes sealt
edasi keelte paljususele; empaatia kontekstis võivad avaneda keele ja
rahvusliku eripära näiteks suhtes murdekeel : kirjakeel, tõlge : originaallooming,
lause : rütm.
Robert Vischeri esteetikateooriast 19./20. sajandi vahetusel välja
kasvanud empaatia tänapäevane tähendus seostub kaastunde, osavõtlikkusega,
sama-tundmisega. On huvitav, kuidas Leo Luks on kir-
jeldanud Hasso Krulli empaatilise häälega mõtlejana ja näidanud,
kuidas Krulli esseed meelitavad lugejat kaasa mängima ja avama end
luules kõlavate häälte paljususele. Jaak Tomberg on omakorda küsinud
kirjanduse lepitava otstarbe ja selle järele, kuidas kirjandus hoiab
avatuna dialoogi ajaloo ja mäletamise viiside vahel. Vananenud teade
kultuuris võidakse unustada, kuid säilivad keeled, mis on nende teadete
kaudu loodud. Nii saavad kultuuris uuesti aktuaalseks mingid
keeled ja elustuvad kõnelemise viisid. Sedagi võib kirjeldada kui empaatilist
lugemisviisi.
Kutsume arutlema, mis on kaasa-tundmine, kaasa-mõtlemine; kus
on meie sotsiaalse intelligentsuse (taju) eetilised piirid; kuidas saame
olla tundlikud piirini, kus me ei muutu paranoiliseks. Ettekanded
võivad käsitleda nii kirjandust kui teisi kunstivaldkondi.
Kirjandusteaduse IX suvekooli teemasse sisseelamiseks valik empaatiaga seonduvaid artikleid:
Leena Kurvet-Käosaar, Empaatiline mäletamine. Sirp, 6. veebruar 2009
Jaak Tomberg, Kirjanduse lepitav otstarve. Tartu Ülikooli Kirjastus,
2009
Leo Luks, Empaatiline hääl ja mõtleja ülesanne. Keel ja Kirjandus,
2010/ nr 6
Aija Sakova, Lühis kui lepitava kirjanduse tööriist. Sirp, 8. okt 2010
Mattias Turovski, Keskkond, eetika ja empaatia. Pilguheit ökoholismi.
Sirp, 16. jaan 2015
Arne Merilai, Tammsaare aga-ometi. Keel ja Kirjandus, 2015/ nr 5
Neeme Näripä, Paar sõna empaatiast. Keel ja Kirjandus, 2016/ nr 2
Marina Grišakova, Kirjanduse kummalisus. Akadeemia, 2017/ nr 1
https://arhiiv.err.ee/seeria/plekktrumm-mikael-raihhelgauz
https://kultuur.err.ee/886054/autahvel-lemmikraamatud-2018
Külliki Kuusk, Aija Sakova