Leena Kurvet-Käosaar
Modernismi paradigma ja naiskirjanikud
1990-ndate aastate kirjanduskriitika üheks iseloomulikuks jooneks võib pidada eelnevalt kinnistunud kirjanduslike periodiseeringute vaidlustamist või problematiseerimist. Modernismi käsitluses (anglo-ameerika kontekstis) on valdavad olnud kõigepealt T. S. Elioti ja Ezra Poundi esteetika ning hiljem Harry Levini (“What Was Modernism?”, 1960), Irwing Howe’i (Literary Modernism, 1967) ja Stephen Spenderi ( The Struggle of the Modern, 1963) käsitlused. Keskendudes vormile, vaatlesid Levin, Howe ja Spender modernismi eelkõige homogeense ja interdistsiplinaarse kirjandusvooluna, mida tähistab ennekõike aasta 1922, mil näis jõudvat haripunkti modernismi suurimate geeniuste anne, väljenduses eelkõige Elioti Ahermaa ja Joyce’i Ulysses’e trükkijõudmise näol. Hilisemad käsitlused on keskendunud teistele aspektidele, tehes küsitavaks modernismi vaatlemise küll mitmekülgse, kuid teatud põhiomadustelt ühtse vooluna. Michael Levenson’i A Genealogy of Modernism (1984) ja Lawrence Rainey Institutions of Modernism (1997) keskenduvad modernismi produktsiooniprintsiipide, publitseerimise strateegiatele ja institutsionaliseeritusele. Mitmed 1990-ndate käsitlused ähmastavad piire modernismi ja postmodernismi vahel (näiteks P. Brookeri toimetatud Modernism/Postmodernism ja Patricia Waugh’ Practicing Postmodernism, Reading Modernism, mõlemad 1992).
Eelpoolmainitud käsitlused problematiseerivad küll ühtse ja universaalse modernismiparadigma olemust, kuid ei pööra eraldi tähelepanu sookategooriale modernismis. Esimesed feministlikud modernismikäsitlused jäävad 1980-ndate lõppu ja 1990-ndate algusesse ning keskenduvad naiskirjanike ja -luuletajate sobivusele universaalsena esitatud kuid meeste poolt loodud modernistlikku paradigmasse. (V. Smyersi ja G. Hanscombe’i Writing for Their Lives (1987), Shari Benstocki Women of the Left Bank: Paris, 1990-1940, (1986), Ellen Friedmani ja Miriam Fuchi toimetatud Breaking the Sequence: Women’s Experimental Fiction (1989), Bonnie K. Scotti The Gender of Modernism: A Critical Anthology (1990), Mariane Dekoveni Rich and Strange: Gender, History, Modernism (1991), Bridget Ellioti ja Jo-Ann Wallace’i Women Artists and Writers: Modernist (Im)positioninigs (1994)). Käesolev ettekanne püüab modernismi paradigmat vaadelda läbi modernismiajastu naiskirjanike prisma. Mind huvitab, kuidas paiknevad need naiskirjanikud modernismi paradigma suhtes, nii 20. sajandi alguses kui modernismi hilisemas kanoniseeringus, milline oli nende kirjanike positsioon, millised tegurid mõjutasid nende teoste hindamist ning publitseerimist, kas ja kuidas modernismiajastu naiskirjanike ja luuletajate teosed erinesid meeskirjanike omadest. Teema laiaulatuslikkuse tõttu on ettekanne enam ülevaatlik kui süvitsiminev. Üksikasjalikuma käsitluse on eelpoolmainitud sookategooriaga seonduv probleemistik leidnud minu kursusel “Modernistlikud naiskirjanikud”, mida õpetasin 1999/2000 õppeaasta kevadsemestril.