Leo Luks

Teispool kirjandust ja filosoofiat — Friedrich Nietzsche eksperimentaalkirjutus teel üleinimese poole

Nietzsche kõigi väärtuste ümberväärtustamise taotlust on palju analüüsitud filosoofilises kontekstis kui uue alternatiivi leidmist idealismi-materialismi vaidlusele. Oma ettekandes üritan näidata, et Nietzsche taotluseks pole mitte üksnes senise filosoofia, vaid ka senise kirjanduse (laiemalt kunsti) ületamine, alternatiivi otsimine romantismi-realismi vastandusele.

Nietzsche looming on suunatud teispoole inimlikkust (s.h. teispoole subjektiivsust ja ratsionaalsust), seda tähistab mõiste üleinimene. Probleemiks on, kuidas nimetada inimkeeles üleinimest, nimetut? Nietzsche üritab seda probleemi lahendada metafoori abil, ühendades poeesia ja filosoofia (eriti teoses „Nõnda kõneles Zarathustra“).
Nimetu (üleinimene) nimetamine on mõistuse seisukohast hullus. Kirjandusteos on sillaks, kus mõistus (filosoofia) ja hullus saavad kohtuda. Samas ei garanteeri irratsionaalsus säärast kohtumist, nt. romantism ja dekadents ei ole Nietzsche jaoks teed üleinimese poole.

Ettekande lõpul vaatleksin mõne näite varal 20. sajandi filosoofiast ja kirjandusest, kas võiks leida Nietzsche projekti jätkajaid ettekandes avatud mõttes ning kas Nietzsche kirjutatu põhjal üldse saame sääraseid hinnanguid anda.