Liina Lukas
Vaatlusi eesti kirjandusloole Bourdieu pilguga
Bourdieu teooria põhipostulaadid:
“Kirjandusteose struktuur on selle sotsiaalse ruumi struktuuri mudel, milles teos on sündinud” (Bourdieu)
Bourdieu kirjandusvälja teooria (kõige kontseptuaalsemalt raamatus “Les règles de l’art”, 1992) taotleb radikaalset kontekstualiseerimist, võttes vaatluse alla kirjandusvälja eksternsed determinandid, välja ajalugu kujundanud sotsiaalsed (objektiivsed) tingimused.
Bourdieu defineerib kirjandusvälja lahinguväljana, kirjanduses võimalike positsioonide/seisukohtade (positions) ja positsioneeringute/seisukohavõttude (prises de position) ruumina, milles käib pidev positsioonisõda: vastandlikel positsioonidel olijad peavad lahinguid konkureerivate kirjandusedefinitsioonide legitiimsuse pärast, kas kaitstes käibivaid kirjandusvorme (s.t. võttes sisse ortodoksseid positsioone) või muutes need küsitavaks ja taotledes murrangulisi muutusi väljal (s.t. asudes hereetilistele seisukohtadele).
Väljakujutelma strukturalistlikud piirid lõhub Bourdieu habituse kontseptsiooniga, mis peab looma sideme väljal tegutsejate (autorid, kriitikud, kirjastajad, kirjandusloolased, väljaandjad jne) – akteure’ide – ja neid kujundanud sotsiaalse ruumi vahel ning mille abil Bourdieu loodab ületada subjektikeskse ja süsteemidetermineeritud vaateviisi antinoomia. Habitus kui elu jooksul omandatud käitumis- ja mõtlemisviiside süsteem, mis suunab individuaalset tegutsemist ning võimaldab teatud kindlat kultuurilist käitumist, loob ka kirjandusväljal positsioneerumise võimalused.
Rakendades kunsti- ja kirjandusvälja kirjeldamisel majandus- või sotsiaalteooriatest tuttavat mõisteaparatuuri, eeldab Bourdieu erinevate sotsiaalsete väljade vahelist struktuurilist ja funktsionaalset homoloogiat, eitamata erinevate väljade ajaloolise autonomiseerumisprotsessi käigus tekkinud spetsiifikat. Selle analoogmeetodi abil püüan Bourdieu välja selgitada seda spetsiifiline seadust, mis konstitueerib ja struktureerib kunsti- või kirjandusvälja.
Küsimus kunstiteose tähenduse ja väärtuse ning esteetilise hinnangu erilise iseloomu järele on Bourdieu järgi vastatav ainult välja sotsiaalajaloo raames, mis uurib erilise esteetilise dispositsiooni kujunemise eeldusi mingil perioodil.
Eesti kirjanduse sotsiaalajalugu on kirjutamata. Minu arvates on senised eesti kirjanduslood käsitlenud eesti kirjandust hermeetiliselt, suhestamata teda oma aja sotsiaalsete ja eesti kirjandust otseselt kujundanud vaimsete ja kultuuriliste struktuuridega. Kas annaks Bourdieu moderniseeritud sotsiaalajaloo kontseptsioon inspiratsiooni lünga täitmiseks? Kas oleks võimalik laiendada eesti kirjanduslookirjutuse piire, uurides nt baltisaksa habitust ja sellest tingitud kultuurilise käitumise mõju eesti kultuurile? Vähemasti 19. sajandi keskpaigani on eestikeelne kirjasõna baltisaksa kirjandusvälja osa (alaväli). 20. sajandi algul eesti kirjandusväli iseseisvub, ent seal tegutsejate kultuuriline kapital on ühtsete haridusasutuste kaudu nagu saksakeelsed gümnaasiumid või Kayserliche Universität Dorpat veel endiselt seotud marginaliseeruva baltisaksa kirjandusväljaga.
Leian Bourdieu kirjandusvälja teooria sobiva olevat rakendamaks teda baltisaksa ja eesti kirjanduste võrdlevas analüüsis juba seetõttu, et siin on sotsiokultuurilisel konteksil suurem roll kui Lääne-Euroopa kirjandustel 19. ja 20 sajandi vahetusel. Kirjandusväli on väiksema autonoomiakraadiga, rohkem sõltuv väljavälistest faktoritest.