Liina Lukas

Nietzsche, Simmel, Keyserling ja “elu” idee sajandi alguse kirjanduses

“Elu mõiste, see kõige saksalikum, goethelikum ja kõrgeimas, religioosses mõttes konservatiivne mõiste on see, mille Nietzsche, uute tunnetega läbipõimitult, uue ilu, jõu ja püha süütusega rüütatult, tõstis ülimale astmele, vaimu kõrgeimaks võimuks. Kas ei väida Georg Simmel õigusega, et alates Nietzschest on elu kõigi moodsate maailmavaadete võtmemõisteks? Kui mul tuleks tuua ka üksainus vormel või sõna, mille olen talle vaimselt tänuvõlgu, ei leiaks ma ühtki muud kui see: elu idee”. (Thomas Mann)

Elu idee juurutas saksa sajandivahetuse ideestikku, sealtkaudu ka kunstilis-kirjandusliku mõtlemise fix-ideeks, elufilosoofia, mille juured on ”tormi ja tungi” elumõistmises, kuid mis sajandivahetuse kultuurifilosoofide (Georg Simmel, Wilhelm Dilthey, Theodor Lessing, Oswald Spengler, krahv Hermann Keyserling) jaoks leidis oma selgeilmelised pidepunktid Schopenhaueri, eeskätt aga Nietzsche mõtlemises.

Eeskätt Georg Simmelile tuginedes mõtestan lahti elufilosoofilise ”elu idee” ja, kui aega jääb, toon mõned näited selle idee kirjanduslikust edasiarendusest.