Prindi see lehekülg

Liina-Ly Roos

„Kõige õnnelikumatel naistel nagu kõige õnnelikumatel rahvustel ei ole ajalugu“: naisekeha kui rahvuse metafoor Aino Kallase „Hundimõrsjas“ ja Sofi Oksaneni „Puhastuses“

liinaly.roos [at] gmail.com

University of Washington

Aino Kallas ja Sofi Oksanen on mõlemad kirjutanud Eestist nii seest- kui väljastpoolt vaadatuna ja käsitlenud teemasid, mis on eesti lugejate seas tekitanud erinevaid tundeid ja reaktsioone. Ettekanne küsib, mis roll ja eesmärk on naistevastasel vägivallal Kallase „Hundimõrsjas“ja Oksaneni „Puhastuses“, ja väidab, et autorid kujutavad soolise vägivalla kaudu ka teisi konflikte. Toetudes Sara Ahmedi teooriale sellest, kuidas emotsioonid kujundavad individuaalsete ja kollektiivsete kehade „pindu“, ja naisekeha mõistmisele rahvuse metafoorina soome ning vene kultuuriruumis, väidab ettekanne, et mõlemas teoses saab soolise vägivalla viia rahvuse tasandile ja vaadata individuaalset naisekeha kui kollektiivset rahvuskeha. Jälgides eestlaste võitlust iseseisvuse eest ja nende valikuid riigi vabanemisel okupatsiooni alt, on Kallas ja Oksanen osutanud ajaloo häbile, mis „hakkab rahvusele külge“ ja võibki vaikusse peitu jääda. Ettekanne pakub uut vaatenurka „Hundimõrsjale“ja „Puhastusele“, keskendudes trauma, domineerimise ja emotsioonide teooriatele.