Linda Kaljundi
Kirjandus(aja)looline Eesti
Tõukudes kevadkooli seekordsest peateemast – kuidas jutustada kirjanduse ajalugu? – vaatlen oma ettekandes eesti kirjandusajaloo ja ajalookirjutuse omavahelist suhet. Keskendudes eelkõige eesti kirjandus/ajaloo vanema perioodi representeerimisele kummagi distsipliini tüvinarratiivides, vaatlen esmalt selle suhte kujunemise ajaloo jõujooni, teiseks aga selle praegust seisu ja vahekorda. Kokkuvõtvalt väidan, et hetkel seisab kumbki valdkond silmitsi sarnaste probleemide ja ülesannetega, aga ühtlasi sedagi, et nii eesti kirjandusajaloos kui ajalookirjutuses praegusajal käimasolevad uute tõlgenduste ning uute “lugude” resp. “loolisuse” otsingud kätkevad endas potentsiaali avaldada vastastikku vägagi viljastavat mõju – mis on aga hetkel veel suuresti kasutamata. Seega soovin oma ettekandega käesoleva seminari raames ühtlasi tekitada arutelu selle üle, millist kasu võiks olla uuel kirjandusajalool uuest ajalookirjutusest ja vastupidi, millist kasu võiks olla uuel ajalookirjutusel uuest kirjandusajaloost?
Esmajoones on kummagi valdkonna praegu paljuski sarnased probleemid kätketud juba nende kujunemislukku, mil nii eesti kirjandusajalugu kui ajalookirjutus sündisid ja said kantud “noore” või “uue” rahva traditsiooni leiutamise taagast. Nii nagu eesti ajalookirjutus on olnud loomuldasa eelkõige traditsiooni (re)konstrueeriv, nii on ka eesti kirjanduslugu olnud eelkõige eesti kirjanduse konstruktsioon, mitte selle sotsiokultuuriline ajalugu. Lähteülesandesse sissekirjutatud “oma” ja “võõra” vastandusest tingituna on kumbki “lugu” opereerinud sama põhiprobleemiga: küsides, mis on eesti kirjandus/ajalugu, ei ole siin veelahe määratletud mitte maiskondlikult, vaid on selle asemel asutud konstrueerima eesti kirjanduse ja eesti ajaloo – nagu ka nende legitiimsete allikate – piire.
Teiseks võib väita, et toonasesse traditsiooni leiutamise hetke on ühtlasi kätketud kummagi distsipliini omavahelise suhte pingelisus. Ühelt poolt võiks isegi väita, et sellest hetkest peale on kirjandus avaldanud ajaloo(kirjutusele) rohkem mõju kui ajalookirjutus kirjandus(aja)loole. Teiselt poolt aga, vaadeldes ajaloo ja kirjandusloo omavahelist suhet – ajaloo (ära)kasutamist kirjandus(aja)lugudes ja kirjanduse (ära)kasutamist ajalookirjutuses –, tuleb tõdeda, et nende vastastikune mõju on suuresti olnud peidetud. Kas võime aga väita, et selle varjatud pinge toobki sisse tõsiasi, et ärkamisajast peale on eesti ajalookirjutust ja -mälu struktureerivad leit-motiivid loodud suuresti just ilukirjanduses?
Seega väidan kokkuvõtvalt, et praeguselgi hetkel, mil eesti ajaloomälu võiks nimetada pigem kirjanduslikuks, oleks lahenduseks eesti ajaloo kirjandusajaloolise “vormi saladuse” paljastamine ja selle mõju järjepidev tunnustamine – mis ühtlasi integreeriks kirjandusajaloo senisest tihedamalt ajalookirjutusse ja vastupidi. Niisiis, kas kirjandus(aja)lugu peaks olema ajaloolisem ja ajalugu oma kirjanduslikust konstrueeritusest teadlikum?