Loone Ots
Naine normis ja pildis: ametlik ja tegelik naiseideaal Eestis 1940-1970
Siinses käsitluses lähtun üpris kirevast materjalist, mille puhul tekib mõnikord raskusi nähtustele ühise nimetaja leidmisega. Põhiliselt on kõne all naise soorolli, välimuse ja mentaliteedi muut(u)mine aastatel 1940-1970. Missugune oli ideaalne naine, kes ja kuidas kujundas tema imago ja kuidas see kujutelm kolmekümne aasta jooksul muutus? Mis olid muutmise põhjused ja milliste vahenditega presenteeriti, tsenseeriti ja retsenseeriti ideaalnaist?
On selge, et totalitaarses ühiskonnas allus ametlikult pakutav ideaalnaise tüüp ideoloogiale ja selle levitamise eesmärk oli poliitiline propaganda. Samas tuli propagandat teha oskuslikult, nii, et sihtgrupp (lugeja-jälgija) võtaks pakutu omaks. Omakorda tekib igas ülepolitiseeritud struktuuris varjatud vastupanu. Kas seda vastupanu avaldati ainult salaja, kitsas ustavate ringis, või ka avalikult? Kuidas pääseti viimasel juhul mööda tsensuurist ja poliitilisest valvest?
Muutused naise ühiskondlikus positsioonis olid suured ja kontseptsioonid muutusid väga ruttu. On tõendeid, et naiseideaal Saksa okupatsiooni ajal ei muutunud endisega võrreldes kuigi palju, huvitaval kombel jõudis Reich’i naiseideaal meieni põhiliselt UFA filmide kaudu, kus diivad olid ametlikust blondist koduperenaisest üpris erinevad. Trükimeedia ning kirjandus pakkusid välja teistsuguse naise.
1944. a-st alates tegeles naise ja tema ühiskondliku rolliga ka Nõukogude seadustik, mis reguleeris hoolega nii pereplaneerimist kui lastekasvatamist, abielust ja lahutusest kõnelemata. Esialgu jäi naise väline imago sarnaseks läänepoolse naise omaga, seda suuresti tänu trofeefilmidele, Ameerika abile ja Hollywoodi filmidele. Pärast raudse eesriide ettetõmbamist taandus ideaalne naine sisult sotsialistlikuks, vormilt pseudorahvuslikuks, kohati aga kurioosselt internatsionaalseks olendiks. Tõeline internatsionalism, õigemini taasglobaliseerumine algas alles 1950. aastate keskel, suures osas tänu Moskva 1957. a. ülemaailmsele noorsoofestivalile. Ühtlasi teadvustasid naissoost noored ennast just siis kui noorte subkultuuri esindajaid.
1960. aastad tõid kaasa naisetüübi polariseerumise: ühele poole jäi daamilik, Jacqueline Kennedyst inspireeritud ðanellrõivast kandev tüüp, kes ei kuulunud harilikult intelligentsi hulka, vaid töötas eeskätt teenindussfääris, teisele boheemlik-tütarlapselik naine, kes arendas edasi noortekultuuri erinevaid pealispindlikke aspekte. Kokkuvõtvalt võib öelda, et naine muutus järjest rohkem iseseisvaks nähtuseks, ikka enam hakkas ta trükimeedias esinema üksi, ikka vähem näidati teda tavapärases ema ja abikaasa rollis. Näiteid naise mentaliteedi kohta leiab hulgi ka ilukirjandusest (Smuul, Rannet, hiljem Luik) ning kujutavast ja moekunstist (Okas, Kaarma, Kanasaar).