Ly Lestberg
Rõõmutuna vaba? Rõõm kui ruumi(t)ühik Betti Alveri (po)eetilises maailmapildis
Sõnade tähendusväljad, mis tavakeeles üldse kokku puutuda ei pruugi, võivad luuletaja individuaalkeeles olla saadud lahutamatult seotuks. Nii tundub just Betti Alveri tekstimaailma ja eluloo ühtsust/vastukäivust filmikeelde ainuvõimalik tõlkida vaid nii, et ruumilised kategooriad organiseerivad mitteruumilisi printsiipe.
Mida pikemalt on olnud võimalus autorifilmiga „Betti Alver. Kõik need pärlid ja piiberellid“ tegeleda, seda vastuolulisemaks (ruumilisemaks?) mu „uurimisobjekt“ muutub. Siia lisan vaid mõned, vastuolulisemad baaslõigud sellest filmi aluseks olevast tekstitervikust.
Lõike Betti Alveri luulest:
*
On päris kindel: jalge alla jääb sulle tuge liiga vähe, kui tõkked teelt ei talla ja mööda enesest ei lähe. (Ekstaas 1936)
*
Jäägu teistele alandlik jaatus, tahta võimatut on meie saatus. (Kõnehäire 1986)
Lõike kogutud intervjuudest aastatel 2015–2017:
*
Ütlesin Bettile, et ta ise on olnud see särav päikeselaps, miks ta seda sära siis nii kangesti eitab? Aga pärast seda, kui Betti nendest elavatest ja elututest säradest rääkis, siis tegelikult langes see küsimus ära. Sain tema hoiakutest aru, et tema jaoks on need asjad natuke teistmoodi paigutatud kui minusse. (Paul-Eerik Rummo)
*
Meie maailm oli Nõukogude ajal nii suletud, aga vaimne võimukese ei olnud ju kunagi tegelikult nö „päris“ võimu käes. Võin väita, et vaimne võim asus tegelikult hoopis teises kohas, Betti Alveri Koidula tänava korteris. Betti Alver esindas tõelist vaimu võimu.
See, mis tuulde räägitud, selle kohta ütles Betti, et tegelikult on see „nendele“ suu sisse räägitud.
Kõik, milles üldsus on harjunud nägema elu suurimaid hüvesid, tundub Alverile äkki müürina, mis eraldab teda tõelisest minast. Inimesed armastavad niimoodi ütelda, et kõik mõtlevad ühtmoodi EESTIMAA peal. See tekitas alati Alveris alati sügavat protesti – Aga mina ju ei mõtle niimoodi, kas siis mina (Betti Alver) ei olegi keegi? (Enn Lillemets)