Maarja Hollo

Perifeeria Bernard Kangro loomingus

Eesti eksiilkirjanduse ühe viljakaima autori Bernard Kangro loomingust on ilmselt kõige kindlamalt kultuurimällu kinnistunud tekst Tartu-romaanide esimene osa „Jäälätted“ (1958). Teised samasse sarja kuuluvad romaanid, eriti viimased kolm Tartu-romaani („Kivisild“ 1963, „Must raamat“ 1965, „Keeristuli“ 1969), on eri põhjustel sattunud perifeersemasse asendisse.

Üheks põhjuseks võib pidada retseptsiooninihet: romaanide ilmumisajal, 1960. aastatel oli neid võimalik lugeda vähestel kodueestlastel, taasiseseisvunud Eestis aga anti kordustrükis välja ainult esimene triloogia („Jäälätted“ 1990, „Emajõgi“ 1991, „Tartu“ 1996).

Teiseks ja määravamaks põhjuseks pean viimase kolme Tartu-romaani poeetikat. „Surma ja elu, kujutluse ja reaalsuse, mälestuse ja oleva läbipõimitus, olnu kestmine olevas, muutumise ja kestmise paradoksid teevad Kangro proosaloomingu tuumromaanidest saladuslikud ja mitmeti mõistetavad tekstilabürindid“, võtab Epp Annus „Eesti kirjandusloos“ (2001) kokku nende romaanide komplitseeritud laadi.

Ettekandes käsitlen lähemalt kolme viimase Tartu-romaani poeetikat, püüdes veidi avardada seni valitsevat seisukohta neist romaanidest kui modernismihõngulisest realismist.