Maia Tammjärv
Äraigatsemine ja põgenemine (ning nende tulemused) (üheksakümnendate ja) nullindate eesti kirjanduses: Tode, Mihkelson, Bristol, Vaher, Kaus, Õnnepalu ja teised
Ma räägin eelkõige äraigatsemise ja põgenemise ruumilisest mõõtmest kirjanduses, ehkki on selge, et põgenemise (st ruumivahetuse) ajendid ei saa olla (ainult) ruumilised, nagu ei saa ruum ise olla hea või halb, õnnelik või õnnetu. Aga põgeneja ootab eelolevalt ruumilt alati midagi paremat, kui on pakkuda olemasoleval ruumil. Ruumi mäletatakse või kujutletakse õnneliku/heana sellepärast, et selles sisaldus / kujutletakse sisalduvat või selles kogeti / kujutletakse kogetavat midagi positiivset ja see positiivsus kandub (võib kanduda) üle kogu ruumile.
Igasugune põgenemine on tihti kirjutamapanev jõud, mh eesti kirjanduses, mh üheksakümnendate ja nullindate kirjanduses.
Nii äraigatsemine kui põgenemine (äraigatsemise realisatsioon) saavad olla abstraktse(ma)d või konkreetse(ma)d, mis väljendub ühelt poolt sihtpunkti fikseerituses ja teiselt poolt põgenemise ajendis/põhjustajas.
Põgenemise kõige laiem põhjus on rahulolematus olemasoleva ruumiga (st selles sisalduvaga) või võimatus seal viibida. Põgenemine võib olla sunnitud või vabatahtlik. Põgenemisele on igal juhul pandud mingid lootused, muidu poleks sel ju mõtet. Ja äraigatsemise/põgenemise tulemuste all peangi silmas seda, kas see põgenemine õnnestub või ei õnnestu – st kas lootused ja eesmärgid, mis sellele on pandud, saavad täidetud. Väidan, et ruum, kuhu tahetakse jõuda (ruum, mida kujutletakse), ja ruum, kuhu jõutakse, ei kattu kunagi täielikult ja kuna see mittekattumine on iseenesestmõistetav, ei pruugi sellele järgneda mingit negatiivset reaktsiooni. Kui see mittekattumine, st nihe, on aga märkimisväärselt suur, võib sellele järgneda üsna ränk pettumine (arvestades, et põgenemise puhul on lootused eeloleva ruumi suhtes niikuinii positiivsed, on vähem tõenäoline see teine võimalus – positiivne üllatumine).
Igatseda ja/või põgeneda saab aegruumis kas edasi või tagasi. Tagasipõgenemine tähendab naasmist kohta, kus on juba viibitud ja mida mäletatakse paremana kui olemasolev ruum. See mäletamine võib olla ebausaldusväärne ja ka siin tuleb märkida, et ei ole võimalik naasta täpselt samasse, st muutumatusse kohta (nagu ei ole võimalik astuda kaks korda samasse jõkke ja nii edasi) – ka siin, juhul kui naasmisele on pandud liiga suured lootused, võib järgneda pettumus.