Maia Tammjärv
Madis Kõivu “Aken” – ebausaldusväärsusest usaldusväärsuseni ja/või vastupidi
Tartu Ülikool
Madis Kõivu näol ei ole tegemist unustatud klassikuga, nõukogude eesti klassikaga, pigem vastupidi – Kõivu klassikustaatus on juurdunud/juurdumas tükk aega hiljem, kui algas tema loominguline tegevus.
Kui vaadata lähedalt üht Kõivu teost, “Akent” (1993), näeme Kõivu ruumilist, ajalist, tajulist, meelelist (lõhnalist, värvilist …), detailirohket (jne jne) kujutamislaadi, millele on omane sugestiivsus, mis seda enam silma torkab, et jutustaja ei näi isegi teadvat, mis täpselt toimub kirjeldatavas maailmas. Või on see vastupidi – ta ikkagi teab, aga ei taha seda lugejale öelda. Igal juhul toimub siin mäng jutustaja usaldusväärsuse ja ebausaldusväärsuse pinnal, sest jutustaja loob ja tühistab, muudab, kahtleb ning täpsustab seda kõike rohkete detailidega, keskmeks on Kõivule omane mäletamise, meenutamise küsimus.
Küsimus, kas jutustaja on siin usaldusväärne või mitte, kerkib ja avaneb põhiliselt läbi potentsiaalse lugeja (vt veel: Wolfgang Iser!) ja tema (potentsiaalsete) reaktsioonide – sest kirjeldatakse muuhulgas ka “usaldusväärseid” olukordi ja pilte, kus lugejal pole põhjust jutustaja usaldusväärsuses kahelda; see “usaldusväärne” jutustaja pole Kõivu puhul aga püsiv, kuivõrd juba järgmises lauses võib esitatud (“usaldusväärne”) pilt osutuda kehtetuks (ning ülejärgmises võidakse selle kehtetus taas kahtluse alla seada). Samas pole küsimus siin küllap nii väga autori potentsiaalses intentsioonis lugejat segadusse ajada, pigem ongi tegemist niisuguse mälule orienteeritud kujutamisstrateegiaga ning lugeja, kes tahab Kõivu teose, näiteks “Akna”, lõpuni lugeda, peab paratamatult kohanema seesuguse jutustamisviisiga ning arvestama mälu iseärasustega (kas mälu ise on usaldusväärne!?). Kõiv korvab teadaoleva “info” või mõistmise vähesuse/ambivalentsuse detailide, sh meeleliste detailide (lõhnad ja värvid) rohkusega.
Kõivu jutustaja(te) pidev eneses kahtlemine ning selle väljendamine annab teiselt poolt, st sisuliselt aimu just ülimast usaldusväärsusest, kuivõrd otsitakse alati mingisugust fiktsioonisisest tõde. Selle otsinguga käib aga kaasas olukordade, ruumide, aegade kehtestamine, väljendamine ja seejärel tühistamine või kahtluse alla seadmine, mis väljendatud mõnigi kord unenäo, mitte n-ö reaalse maailma reegleid arvesse võttes, mistõttu lugeja oma ootusi pidevalt muutma peab.
Ja kuigi lugeja roll ongi kohaneda ja ootusi muuta (Iser!), on Kõivu puhul pideva lugejapoolse kohanemise (sh ümber- ja taaskohanemise) vajaduse määr küllap märkimisväärselt kõrgem kui “tavaliselt”, mistõttu, ma väidan, tasub (just nimelt) Kõivust kõnelda (just nimelt) usaldusväärse ja ebausaldusväärse jutustaja termineid kasutades.