Mari Niitra
Ilukirjandus õppematerjalina
Püüan oma ettekandes vaadelda ilukirjandusteksti kasutusvõimalusi õppetöös väljaspool kirjandustunde, määratledes siinkohal ilukirjandusteost kui „autentset“ materjali, s.t midagi, mis pole sihtotstarbeliselt õppetöö jaoks loodud.
Ehkki autentsete materjalide õppeotstarbeline kasutusala võiks olla praktiliselt ammendamatu, julgen väita, et praktikas neid, sh ilukirjandust eriti varmalt ei kasutata.
Ilukirjandusteksti kaudu on võimalik tutvustada eri ajastuid, eluolu, ajaloosündmuste kajastumist läbi üksikisiku silmade jne. Kirjandusteos võiks olla suurepärane ajaloo, teiste sotsiaalainete ja võõrkeeletunni avardaja. Samas eeldab see subjektiivsuse teadvustamist, kuna ilukirjandustekstist ei ole võimalik leida objektiivseid, „õigeid” vastuseid.
Ilukirjanduse õppetöös sel viisil rakendamine eeldab õpetajalt teatavaid oskusi – tekstianalüüsi, kriitilist mõtlemist ja loomingulist lähenemist. Teisalt arendab see õpilastes omakorda samu omadusi ja oskusi.
Ettekandes tuginen oma kogemusele klassiõpetaja õppekava üliõpilastega, kus oleme püüdnud autobiograafiliste ilukirjandustekstide kaudu analüüsida erinevate perioodide argielu ja lapsepõlvekogemusi Eesti ajaloos. Toon näiteid konkreetsete tekstide kasutamisest.
Paratamatult jõuan välja meie haridussüsteemi kitsaskohtadeni – õpitakse fakte, ent analüüsi- ja seoste loomise oskusele pannakse vähem rõhku. Üksiti püüan arutleda võimalike lahenduste üle.