Maria-Kristiina Lotman
VÕÕRAS KUI OMA: EESTI KVANTITEERIV VÄRSS
- Eestikeelse ilukirjandusliku kvantiteeriva värsi allikad. Tuleb eristada nelja tüüpi lähtekohti: a) lingvistilised: fonoloogia ja eksperimentaalfoneetika saavutused 19. sajandi lõpul – 20. sajandil võimaldasid määratleda eesti keele prosoodilise struktuuri, samuti on välja selgitatud, milliste värsisüsteemide jaoks on eesti keeles loomulik alus; b) folkloorilised: regivärsi kvantiteeriva värsiehituse avastamisele 20. sajandi alguses järgnesid kohe esimesed ilukirjandusliku kvantiteeriva värsi katsetused; c) kirjanduslikud: eesti keeles on püütud antiikvärssi edasi anda alates 18. sajandist; d) kulturoloogilised: antiikkultuuril on sügav tähtsus kogu euroopa kultuurile, renessansiajast saadik on kõikides tähtsamates uuseuroopa kirjandustes püütud edasi anda ka antiikvärsi kvantiteerivat struktuuri.
- Antiikaja kvantiteeriv värss (kreeka ja rooma luules): keelelised ja kultuurilised erinevused, võõra värsivormi transplanteerimise probleem. Indo-Euroopa algvärss andis kreeka keeles tulemuseks süllaabilis-kvantiteeriva värsi (aioolia traditsioonis) ja kvantiteeriv-süllaabilise värsi (joonia värsitraditsioonis). Üleüldise helleniseerumise käigus võeti need vormid kasutusele ka ladina kirjanduses. Kuid ladina keele prosoodiline süsteem erines kreeka keele omast: seda iseloomustas küll pikkade ja lühikeste silpide opositsioon, kuid sõnarõhk ei olnud meloodiline (nagu kreeka keeles), vaid dünaamiline. Üks raskustest, millega tuli ladinakeelse kvantiteeriva värsi loojatel võidelda, tulenes otseselt sellest: näeme, et suuremal või vähemalt määral mängib sõnarõhk rolli kogu ladinakeelses luules.
- Antiikvärsimõõdud uusaja euroopa luules: lingvistilised ja kulturoloogilised probleemid. Renessansiajastul, mil hakati uuesti väärtustama antiikkultuuri, püüti uuseuroopa kirjandustes taaselustada ka antiikset värsiehitust, s.t. struktuuri, mille aluseks on silpide arv ja kvantiteet ning mille elementaarsed perioodid on värsijalad (erinevalt keskaegsest värsist, mis põhines algul silpide arvul, hiljem aga osaliselt ka sõnarõhul). Esimesed katsed selles suunas tegid itaalia humanistid, kes töötasid välja uued meetrika põhimõtted, nende eeskujul levis see praktika ka teistesse romaani keeltesse, seejärel aga ka germaani ja isegi slaavi keeltesse. Loodi erinevad süsteemid, mis olid sageli üksteisega vastuolus ja eksisid ka antiikvärsi reeglite vastu.
- Nn. sekundaarne kvantiteeriv värss eesti luules võrreldes regivärsimõõduga ja antiikaja kvantiteeriva värsiga. Antiikvärsi struktuuri edasi andmiseks eesti keeles on loodud erinevaid teoreetilisi aluseid (J. Bergmann, E. Roos, A. Annist, A. Kaalep jne.), mis arvestavad nii antiikvärsi kui ka regivärsi ehitust. Siiski ei ole eesti luuletraditsioonis õnnestunud juurutada kreekapärast kvantiteerivat värssi, milles sõnarõhul puudub vähimgi tähtsus, pigem võiks eesti ilukirjanduslikku kvantiteerivat värssi võrrelda ladina luulega, milles olid tähtsad nii süllaabiline, kvantitatiivne kui ka aktsendiline põhimõte.
Bibliograafia
Annist, A. 1958. Antiikeeposte eestikeelseist tõlkeist ja nende värsiprobleemidest. Keel ja Kirjandus nr. 2, lk. 75-89.
Annist, A. 1962. Veel eestikeelsest heksameetrist. Keel ja Kirjandus nr. 11, lk. 240.
Annist, A., Kaalep, A. 1963. Veel eesti heksameetri kvantiteedist. Keel ja Kirjandus nr. 2, lk. 99-101.
Beare, W. 1968. The Roman stage. London: Methuen.
Drexler, H. 1987. Einführung in die Römische Metrik. Darmstadt: Wiss. Buchges.
Halpurn, J. W., Ostwald, M., Rosenmeyer, T. G. 1962. The meters of Greek and Latin poetry. Norman: University of Oklahoma Press.
Korhonen, M. 1994. The Early History of the Kalevala Metre. Songs Beyond the Kalevala. Transformations of Oral Poetry. Studia Fennica Folkloristica 2. Helsinki 1994. pp. 75-87.
Lotman, M. 1998. Värsisüsteemidest. Akadeemia nr. 9-10, lk. 1846-1875, 2058-2078.
Niedermann, M. 1945. Précis de phónetique historique du Latin. Paris.
Palmer, L. R. 1954. The Latin Language. Norman: University of Oklahoma Press.
Põldmäe, J. 1978. Eesti värsiõpetus. Tallinn: Eesti Raamat.
Roos, E. 1938. Eestikeelse kvantiteeriva heksameetri süsteem. AKÜ T XII. Tartu.
Torpats, Ü. 1961. Homerose “Ilias” eesti keeles. Keel ja Kirjandus nr. 12, lk. 719-723.
Sarv, M. 1998. Language and Poetic metre. Folklore nr. 7.
West, M. L. 1982. Greek metre. Oxford: Clarendon Press.