Marin Laak
KRIITIKATEOS KIRJANDUSLOOS: 1924.AASTA NÄIDE
Sissejuhatuseks
Viimasel ajal on kasutatud moodust võtta oma ettekande või esituse aluseks “teatud kohad” mingitest ja kellegi teostest ja neid interpreteerida vastavalt oma spets küsimusele – toetudes inimvõimete piiratusele vallata kõiki tekste, mis võiksid veel midagi asja enese kohta öelda. Seda manifesteerides muutub spekulatiivsus ehk kuidagi inimlikumaks ja võibolla järgnevad arutlused subjektiivselt mõistetavamaks.
Püüan oma ettekandes tuua esile neid probleeme, mis on tekkinud kriitika tõlgendamisega ja kommenteerimisvajadusega kirjandusajaloo vaatepunktist. Minu töö materjal pärineb 1920.-1930. aastate kriitika enesetunnetuse analüüsist ja kirjanduskriitiliste poleemikate jälgimisest aastatel kümne aasta vältel (1924-1934).
Kirjanduskriitika on vaieldamatult üks kirjandusloo allikas. (J. Vaiksoo Gailiti “Toomas Nipernaadi” lugemismudelite uurimus näiteks, mis kasutab tolleaegse arvustuse seisukohti aprioorselt lugemise iseloomustamiseks). Aga siin tekivad kohe mitmed küsimused. Nii kriitika kui kirjanduse traditsioon on möödunud aastakümnete vältel katkenud: kuidas pidevustada vanemat kriitikat (arvustusi) kaasaegsuse suhtes? Milline peaks olema optimeelne lugejavaev sellise vana kriitika vastuvõtjal seisukohast, et loetav ei laguneks koost üksikuteks eklektilisteks hinnanguteks ja retoorilisteks-poleemilisteks fraasideks? Fr. Tuglas kirjutab 1918.aastal kunstiteosest kui hieroglüüfist, mida ainult teatud ajajärgu ümbruses võib adekvaatselt mõista: olulised on aeg ja ümbrus, mis annavad mõistmisele sisu, loovad mõistmistraditsiooni (Fisch: tõlgendusstrateegia). Eeldame siis, et ka kriitika kui metakirjanduse mõistmine on seotud sellesama aja poolt määratud konteksti arvestamisega. Küsimus: millises mahus mõista seda konteksti ennast? Mida pidada oluliseks kirjandusliku kriitika konteksti puhul üldiselt ja igal konkreetsel juhul?
Nende teemade ümber arutledes toetun Roland Barthesi seisukohtadele teose ja teksti, teksti ja kriitika, kriitika ja lugeja opositsioonides. Ajaloolisse mänguruumi astudes püüan esitada küsimusi, mis tekivad H. R. Jauss’i retseptsiooniajalooteooria rakendamisel eesti kirjandusloo kontekstis. Võrdlusaluseks on kriitikapilt, mis tekkis kriitikaenesetunnetust jälginuna. Arusaadavamalt: tahan kõnelda sellest
I. kuidas lugeda kriitikat
II. kuidas loeti kriitikat
III. kuidas lugeda uuesti seda omaaegset lugemist, mis on fikseerunud nt. arvustusena AD 1924
Kriitika – teos või tekst?
Kuidas käsitleda kriitikat kriitika enda ajaloo seisukohalt? Barthesi järgi on kirjandusajaloo ülesanne korduvate, ühiskondlik-ajalooliste konstruktsioonide leidmine – mis on mistahes tähenduste otsimise aluseks.
Kriitika antipositivistlik käsitlus eeldab seisukohta, et me ei otsi kriitikast absoluutset, üleajalist tõde. On võimalik toetuda ainult püüdele mõista ja kriitikat seletada tema tähenduste otsimise kaudu jälgides korduvaid märksõnu ja kogu kriitika diskursust: keelt, millega kriitika kirjutati.
Tekib mitmeid küsimusi. Näiteks : Missugune oli kriitika konformsus oma ajastu suhtes, kuidas see kriitika omaaegne “keel” oli sõltuvuses oma aja kontekstist:
· Missugune on kriitiku konteksti see piirond, mille puhul on selle avamine teksti (hinnangu) mõistmiseks obligatoorne ning missugune osa kriitilisest tekstist kannab üle ajastu ulatuvat konstruktsiooni?
See tähendab selle tekstiosa piiritlemist, mis jääb lugeja täita siin ja praegu. Kuidas suhestada see piirkond kirjandusteose vastavate kihtidega, mid täidab lugeja (ka kirjandusajaloo kirjutja) nüüd oma kultuuriliste horisontidega.
Selle uurimise teeb ühteaegu raskete ja samas ka huvitavaks eesti väikese kirjanduskultuuri situatsioon. Nii arvustajad kui kirjanikud oli sageli ühed ja samad isikud. Nende isiklikud kontekstid, asukohad kirjandusväljal senises kirjandusteaduses korralilkult, faktitäpselt läbiuuritud. Näiteks juhtum, kui arvustaja hinnang, mis ilmub kriitikana avaneb tema kirjavahetuste taustal mitte esteetilise vaid hoopis kirjanduspoliitilise otsustusena ( nt. “siurupiitlaste” ja “noorurite” konflikt)?
· Kriitiku ja lugeja vahekorda põhjendab B. nende erineva suhte alusel oma objekti. Ta väidab, et kriitik pole enam lugeja, sest lugeja suhe (teosesse) saab olla ainult jäljendav, ta saab naudingu siis, kui ta sellega samastub, läheb objekti sisse. Barthesi lugeja on empaatline lugeja, kes neelab alla teose (kultuurilise korrastatuse) konksu. Kriitikult eeldatakse justkui selle sööda (teose) ümber ujumist. Kas tema kirjutamine (ecriture, writing) on uue sööda heitmine? Barthesi lugejakäsitlus on natuke idealistlik, kui arvestada W. Iseri poolt antud kujutust lugemisest. Konkretiseerimisprotsessi käigus küllap esitab ka lugeja küsimusi, suhestab loetva oma kogemusega ja hindab seda vastavalt.
Minu küsimus: KAS 1920.te kirjanduse kommentaator vana kriitika vaimus, kriitik, kes kirjutab näiteks impressionistliku arvustuse teose konksu vaimus (esitab 2/3 sisu ümberjutustust ja lisasab ainult teose “subjektivistliku” , /1920.kontekstis tuleb selle all mõista mitte arvustaja subjektist, vaid autori subjektist lähtumist/ seletuse) ei anna õigustust selleks, et käsitleda KRIITIKAT AD XXX teoreetiliselt LUGEJANA. Siit edasi on mõedav ka retseptsiooniajaloo teooria seisukohtade rakendamine ja küsimine:
· MISSUGUSED ON KRIITIKA ROLL JA MÕISTMISVÕIMALUSED KIRJANDUSAJALOOS, MIDA MÕISTETAKSE PARTITUURINA pidevalt muutuvale lugemisele? ( contra: teos kui igavikulise tähendusega monument)
H. R Jauss oma peatooses “Literaturgeschichte als Provokation” (Frankfurt 1970) väidab, et kirjanduse ja selle ajaloo vahel on kuristik (katkenud lõng); selle ületamine on võimalik ainult siis, kui õnnestub ületada kirjanduse ajaloolise (marksistliku) ja kitsalt esteetilise uurimise vahel valitsev vastuolu; see on võimalik uurides kirjanduse esteetilise vastuvõtu ja mõju ahelaid.
Jauss’i retseprsiooniajaloo seisukoht peaks olema küllalt tuntud: pole olemas abstraktset kirjandusajalugu, on olemas ainult lugejate kirjandusajalood!
Tooksin esile veel mõned seisukohad.
· “Ka kriitik, kes arvustas uudisteost, kirjanik, kes loob oma teosed suhestudes varasemate teoste normidesse positiivselt või negatiivselt, ja kirjandusloolane, kes näeb teost traditsioonis ja seletab seda ajalooliselt, kõik nad on kõigepealt lugejad, enne seda, kui nende suhted kirjandusega muutuvad produktiivseks.”
· Lugeja = kriitiku= autori suhe kirjandusega on aktiivne osalus : ainult saab teose ühekordne vastuvõtt muutuda kriitiliseks mõistmiseks ja tunnustatud normide asendumine uutega lugeja kogemushorisondi /konteksti/ taustal.
· kirjandusajaloo uurimine nõuab “ajaloolise objektivismi” eelarvamuse purustamist: “õige” esteetika esitamise asendamist vastuvõttu ja mõjutust uuriva esteetikga; oluline on uue teose dialoogiline suhe lugeja kogemusega.
Selles omakorda nii suurt mõju avaldanud teoses toetub Jauss teose mõju/mõjutuse fenomenile konkreetses ajaloolises kontekstis/ vastuvõtu situatsioonis. Ta rõhutab mõjutuse subjektiivset alust, kuid ei näita, mille abil seda kirjeldada ja millises koodi abil seda omakorda esitada on võimalik.
Ta ütleb: “teksti tõlgendamine eeldab seost esteetilise käsitluse kontekstiga: tõlgenduse subjektiivsuse kohta võib esitada küsimuse siis, kui enne on selgitatud, millised mõistmise transsubjektiivseid tasandeid teksti mõju nõuab.”
Nende viimaste alal (“põhisituatsioon, millelt autor hakkab oma lugejat talutama”) tuuakse välja:
(1) tuntud normid või liigisisene poeetika; (2) teose suhe oma kirjandusajaloolisse ümbrusse; (3) fiktsiooni ja tõelisuse vahekord; (4) keele poeetilisuse ja argilisuse vahekord.
ETC.
Kuidas rakenduvad need seisukohad eesti kirjandusajaloo suhtes?
Ainukese võimalusena näen siin justnimelt KRIITIKAT tervikuna kuni kirjeldusteni/analüüsini kriitiku subjekti tasandil. KRIITIK ON LUGEJA, KES ON OMA MÕJU, TÕLGENDUSE KIRJA PANNUD. Meie ülesandeks on seda kirjeldada ja fikseerida vahekorrad trandsubjektiivse (traditsiooniga määratud) ja isikliku (empiirilise) vastuvõtu vahel.
Nüüd tekibki kohe ontoloogiline küsimus: kas kriitikat/ arvustust määratleda teksti või tinglikult teosena?
Nende küsimuste lahendamisel võiks huvi pakkuda see, kuidas Barthes käsitleb teose ja teksti vahekorda.
TEOS :
· materiaalne objekt, mis on loodud institutsioonide abil
· omab seost autoriga, kellel on isa õigused tähenduste üle
TEKST:
· lõpmatu hulga kultuurikoodide põiming, tähenduste galaktika
Küsimus:
Kas kriitika AD XXX tegeleb teose või tekstiga? Kuidas määratleda teda ennast kui metakirjandust selle teose või teksti suhtes?
· Määratleksin kriitikat teadlikult tekstina , nähes selles samasugust kultuutikoodide põimingute hulka ja tähistatavte galaktika kui võib näha kirjanduseski. Sel juhul (kriitika=tekst) oleks tegu avatud, kontekste ja tõlgenduskimpe sisaldava objektiga. Kriitiline töö kui teos eeldab mõistmisväljade suhtelist suletust või seletust ainult objekt-teose
Ajaloolise kriitika tõlgednus muutub eriti absurdseks juhul, kui kriitikat (hinnanguid) käsitletakse tinglikult teosena kirjandusliku teksti suhtes: kasutatakse kunagi antud hinnanguid ja tõlgednusi kui konstantseid suurusi.
Kontekstiväljad
Järgmine probleem on nende kriitika kontekstiväljade joonistamine: missugune on suhe objektiivsete (transsubjektiivsete) ja subjektiivsete tegurite vahel? Konkreetselt 1920.aastatega tegeldes peaks arvestama:
A – Kriitikatraditsiooni (Tuglas kui institutsioon): kriitika poeetika ja teksti strateegia;
B – Kirjandussituatsiooni (esteetiline aspekt)
C – Kirjandusteooria
D – Rahvusriigi ideoloogiat (kodumaise ränikillu lihvimine)
E – Kirjanduselu
F – Põlvkondlik konflikt (“generatsioonide võitlust”)
G – Kriitiku isik 1 (ilukirjanduslik kogemus või selle puudumine)
H – Kriitiku isik 2 (kuuluvus mingisse vastuvõtu kogemusse hariduse, vanuse jms. järgi)
I – Kriitika eneseteadvust
J – Senised kirjandusloo käsitlused
(jne)
Kui püüdsin joonistada üles neid konteksti väljasid, mis on vajalikud mingi konkreetse kriitilise akti mõistmiseks kirjadnduslooliselt, jätsin selt ära ühe olulise ringi. Alati jääb ju võimalus fokusseerida oma huvi ainult sellele pinnale, kuhu kuuluvad ainult tekstid. Sel juhul tuleks kõne alla konkreetne kriitiline tekst ja tema ga kaasa tulevad intertekstuaalsed ahelad kriitika sees.
Nüüd püüaksin esitada ühe näite aastast 1924, mis on valitud enam-vähem juhuslikult.
Eesmärgiga kõigepealt lugeda seda ajaloolist kriitilist teksti ja analüüsida seda kui mudelit küsides kuidas ja kas on võimalik avada konteksti ja selle ringe nii, et see oleks mõistetav meile siin ja praegu ligilähedaseltki tema omaaegse tähendusega. Üritan seda teha:
I. erinevate kriitiliste tekstide vahelise dialoogi aspektist : 1920. aastate empiirilise materjali puhul on iseloomulik, et kriitilised tekstid poleemilistes suhetes. Seda nii otseselt kui varjatumalt: järgnevad tekstid tulevad eelmiste juurde tagasi neid kommenteerides. Seega on võimalik kõnelda ka kriitika sisemisest intertekstuaalsusest.
II. arvustustes enestes avalduva tõlgendusstrateegia lähetelt, milles oli olulisel kohal “laenude ja mõjutuste” kindlakstegemine vaadeldavas teoses.
Valisin selleks näiteks noore Valmar Adamsi arvustuse 1924.aasta “Üliõpilaslehes” nr. 3/4 mis kannab pealkirja “KÄRNERI ROMAANI “BIANKA JA RUTH” PUHUL”.