Marin Laak
Harrastused parraspuudel: luuleuuenduse varjudest raudsel eesriidel
marin.laak [at] gmail.com
Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti kirjandusajaloos on 1960. aastad tuntud kui kuldsed kuuekümnendad, mil üksteise järel astusid avalikkuse ette Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Viivi Luik ja mitmed teised praegused klassikud. Rääkides eesti kirjanduse kahte harusse kasvanud puust, nähakse tüvena esimese Eesti Vabariigi aegset euroopalikult küpset eesti kirjandust. Kuigi 1930. aastate tipuks peetakse arbujate luulet, olid ja on eesti kirjanduse tüvitekstid juurtega sügaval (romantilise) rahvusliku ärkamisaja mullas. Üks selle tüve kahest harust kasvas edasi pärast 1940. aastaid eesti pagulaskultuuris, hoidis alal (kaitses „multikulti“ eest?) eestlust ja rahvuslikke traditsioone. Teine haru püüdis valguse poole okupeeritud N. Eestis, kus mis tahes avalik eestluse-mõte oli rahvaste sõpruse ja sotsialistliku ülesehitustöö paatose taustal mõeldamatu. Kuid see tüvi on olnud tugev. Näiteks 1960. aastate lõpul, kui modernismilaine oli juba üle käinud nii pagulaskirjandusest (1950ndatel) kui N. Eesti kirjandusest (1960ndatel), oli tolleaegse viljaka arvustaja Hellar Grabbi üheks kindlaks kirjanduse hindamise sirvilauaks ikka veel selle eetilisus, esteetilisus ja ¾ eestilisus.
Siinne ettekanne püüab otsida võimalikku ühisosa eesti kirjanduse „kahe haru“ vahel, keskendudes 1960. aastatele, st ajale, mil N. Eesti kirjanduse vaatepunktist juba võis rääkida kirjandusest ja mitte enam „teadlikult kirja pandud jamast, mille tingis hirm, leib ja paratamatus“ (Grabbi). Küsimusi, mis kahe haru vahelisi pingevälju uurides tekivad, on palju, näiteks:
- mida mõista „eestilisuse“ all ja kuidas see on ajaga teisenenud; kuidas „eestilisest“ kui rahvuslikust kõnelda nüüdisaegses aktsepteeritavas teaduskeeles;
- missugused on need markerid ja trigger’id kirjanduslikes tekstides nii siin- kui sealpool, mis tähistasid „eestilist“ ja avavad seoseid näiteks rahvusajaloo kui totaalse alustekstiga;
- kuidas võeti „kuldsete kuuekümnendate“ luuleuuendus vastu vabas maailmas;
- kas ja kuidas võis N. Eesti luuleuuendus mõjutada põlvkonnakaaslasi paguluses.
Keskendun siinses ettekandes kahele viimasele ja uurin sõjajärgse põlvkonna esilekerkimist, probleeme ja eneseteostust. Siit ka ettekande pealkiri ¾ 1971. aastal ilmunud luulevalimik „Harrastused parraspuudel. Luulet noortelt autoritelt“ oli enne „Põrpi!“ (1988) viimaseid noorte väliseestlaste ühiseid loomingulisi väljaandeid, mille ilmumist varem olid takistanud pigem kirjandusvälised põhjused. N. Eesti kassetipõlvkonna luule kajastumine väliseesti kirjanduselus võiks kujutada teatud mõttes murdepunkti, millest alates oleks juba alust rääkida „ühest eesti kirjandusest“. Ilmselt olid kahe eesti kirjanduse vastastikused mõjud suuremad, kui seni kirjanduslooliselt teadvustatud. Ettekanne toetub peamiselt EKMi kultuuriloolise arhiivi materjalidele, N. Eesti kirjanduse retseptsioonile Manas ja mõnele intervjuule kaasaegsetega.