Marit Karelson
André Gide’i palang Johannes Semperi „Päevaraamatutes“
marit.karelson [at] ut.ee
Tartu Ülikool
Johannes Semperi „Päevaraamatute“(Ilmamaa, 2013) esimene osa viib meid rändama aastatesse 1912–13, Semperi õpingute aega Sankt Peterburgis. Nooruke, 20-aastane tudeng kirjeldab oma tunde- ja mõttemaailma kaasahaarava kirglikkusega; lugejal avaneb võimalus kaasa elada kujuneva intellektuaali esteetilistele elamustele, lüürilistele katsetustele ja … esimesele suurele armastusele. Päevikus kirjeldatut võib käsitleda kui läbielamuslikku tausta Semperi mõtteavaldustele ja loomingule, mis leidnud avaldamist Noor-Eesti albumites ja ajakirjas, samuti Siuru albumites.
Mil määral võivad isiklikud läbielamised muuta inimese esteetilisi kogemusi ning seeläbi vaateid kunstile? See küsimus kerkib Semperi „Päevaraamatuid“ lugedes tungivalt esile: „[…] ma olen esteet oma loomu poolest. Ma olen järele mõtelnud ja leidnud, et mu suuremadki kannatused pea ilusiks ümber moonduvad, ma teen neist aine oma olemata luuletusele, novellile, romaanile. Ma olen sunnitud juhust vaatlema kui üht materjali, mida võib stiliseerida“ (lk 23). See sissekanne pärineb 30. novembrist aastal 1912. Siin võib näha tendentsi pidada elu vaid kunsti tooraineks; Semper vaatleb siin elu teatavas mõttes läbi kunsti prisma. „Päevaraamatute“lõpuosas võib kirjutaja sellekohaseid arusaamu pidada kui just mitte ümberpöörduks, siis vähemalt tugevalt kõigutatuks: kunst ja elu leiavad siin ülistust võrdsetena. Selleks ajaks on Semper läbi elanud Peterburi-päeviku põhiosa hõlmava kirgliku lähisuhte noore naisterahva Wilhelminega; nagu kirjutaja ütleb, on see esimene sarnase intensiivsusega kogemus tema elus. Ehk oli just antud kogemusel oma osa mängida Semperi esteetiliste vaadete kujunemisel – kunstiliste elamuste kirjeldused Peterburi-päeviku keskosas lubavad seda oletada.
Huvitav on jälgida ka, kuidas seoses esteetiliste ja intiimeluliste läbielamistega kerkivad esile erinevatele autoritele ja mõtlejatele viitavad metafoorikad. Esimene armastuskogemus tõstab muuhulgas tugevalt esile leksikaalsed ja temaatilised elemendid, mida võib seostada prantsuse kirjaniku André Gide’i proosapoeemiga „Maised toidud“ (Nourritures terrestres, 1897). Semperi kiindumus Gide’i loomingu vastu oli teatavasti suur: kirjeldus „Maiste toitude“ lugemiskogemusest Semperi „Mälestustes“ (1978) ning seda aimata lubavad märked mitmetes kirjanduskriitilistes tekstides on selle tunnistajaks. „Päevaraamatutes“ kerkib Gide’ilik leksika ja temaatika eriti tugevalt esile seoses Wilhelminega läbielatuga. Võime oletada, et eelnevalt esteetilisena kogetud André Gide’i palang leidis siin äratamist; seega toimus teatav esteetilise ja n-ö elulise palavikulisuse põimumine. Ehk sai just see algtõukeks, viimaks Semperit eemale „sümbolismi umbsetest kambritest“ – nendest välja, ellu, oli tema sõnade kohaselt omal ajal tunginud just Gide.