Marja Unt
Mitmemõõtmeline luulelugu ehk Restaurator Cimpus
TÜ/EKS
Ettekanne keskendub mõningatele sõlmpunktidele nendes kirjandusprotsessi kirjeldustes ja tõlgendustes, mis püüavad rohkem või vähem üldistavalt hõlmata nõukogude okupatsiooni perioodi kirjandust, eeskätt luulet. 1980/1990. aastate poliitilistest ja ideoloogilistest muutustest tingituna tekkinud vajadus vaadata uue pilguga okupatsiooniaja kirjandusele, püüda seda uut moodi kirjeldada ja hinnata ning võtta möödunud 50 aasta jooksul välja kujunenud kirjanduskaanoni suhtes seisukoht, mis põhineks poliitiliste ja ideoloogiliste teguritega arvestamisel, tõi käibesse mitmeid üldistavaid metafoore ning tekitas diskusssioone kõnealuse kirjandusperioodi tähenduse ja rolli üle. Ehkki üldise tendentsina võib märgata püüdu täita okupatsioonivõimu kultuuripoliitikast põhjustatud tühikuid kirjandusloos ning n-ö restaureerida kaanonit, pole kujunenud päriselt ühtset arusaama sellest, mida ja millisel määral tuleks möödunud kümnendite kirjanduspildis arvesse võtta, ka on osa diskussioonist aja jooksul hääbunud.
Kuna vaatlusaluse perioodi näol on tegemist sellise ajajärguga kirjanduse ajaloos, mille puhul tulevad kõne alla uurija/käsitleja kogemus ja mälu ning kuna need saavad erilise kaalu, arvestades lõhet avaliku ja mitteavaliku – või ametliku ja tervikliku – kultuurikogemuse vahel, võib ühe probleemina nõukogudeaegse eesti luule käsitlemisel ja kaardistamisel (sh periodiseerimine, luule rolli määratlemine, arusaam kaanonist) näha erinevaid hoiakuid ja tõlgendusviise, mis põhinevad isiklikul ja/või põlvkondlikul kogemusel. Samal ajal on selle perioodi kirjanduse käsitlusis kujunenud välja üks, õige, üldine ühisalus, mis küll erinevaid kujusid võttes ja osalt metafoorselt väljendudes seondub eeskätt luule rolli tajumisega rahvusliku enesetunnetuse kandja ning vaimse vastupanu väljendamise võimalusena.
Luule ja luuleloo vaatlemine poliitiliselt ja või ideoloogiliselt angažeerituna on andnud lisavõimalusi nii periodiseerimiseks kui ka tõlgenduslikeks üldistusteks, ometi on sellise lähenemisviisi näol kirjandusloo ja luulekaanoni kujundamise või restaureerimise seisukohalt tegu üsna mitmetahulise ja keerulise retseptsioonimudeliga, mis puhuti on tekitanud ka äärmustesse laskuvat poleemikat ning kätkeb endas liialdamisohtu. Ettekandes vaadeldakse eeskätt nimetatud probleemide – käsitluste kogemuspõhisuse ja ideoloogilisele angažeeritusele tugineva retseptsiooni – mõju arusaamale nõukogude perioodi luuleloost ning kaanoni restaureerimisele.