Mart Kangur
Kirjanduse talumatu lihtsus
Kas kirjanduslik, st kunstiline tekst on keerulisem või lihtsam kui tavakeele tekst? Juri Lotmani järgi on kunstiline tekst keerulisem kui tavatekst, kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem, mis põhineb tavakeelel kui primaarsel modelleerival süsteemil. Meie tahame näidata, kuidas kunstiline tekst on lihtsam kui tavakeele tekst. Heideggeri parafraseerides: seal, kus Lotman astub sammu edasi, astume meie sammu tagasi. Me väidame, et kirjandus ei lisa midagi tavakeelele, vaid võtab, vastupidi, tavakeelelt midagi ära, lihtsustab seda, avades nõnda keele loomust. Kirjanduse keelt tavakeele pinnalt tõlgendades (st kommunikatsioonivahendina või modelleeriva süsteemina) aga näib selline keel keerulisemana. Me väidame, et hoopis sõnakunsti keel on primaarne, primordiaalne, ja tavakeel on selle sekundaarne olek, selline olek, kus keele olemus on varjatud. Kirjandus on keel paljal, toorel, vedelal, kuumal kujul – ja isegi monoliitseks teoseks hangununa õhkab ta seda voolavat kuumust edasi.
Keele olemus on seotud inimese olemusega. Heideggeri järgides ütleme, et inimese olemuseks ongi tema olemine. Keelel on inimesega üks ja sama ontoloogiline staatus – keel ei ole algupäraselt märgisüsteem ega isegi mitte maailma modelleeriv süsteem, vaid midagi veel olemuslikumat – keelega primordiaalses tähenduses maailm, oleva vald (mida keel sekundaarses tähenduses modelleerima ja kommunikeerima saab asuda) alles avaneb. Seega on keele loomuse avamine paratamatult ka inimese, st subjekti loomuse avamine. Keele loomust avab (ühel teataval viisil) sõnakunst, seega avaneb seal ka subjektsuse loomus. Kes kirjutab? Kes loeb? Kes on kirjandusteose subjekt? Mida tähendab olla (teose) subjekt? Mis on üldse „kes“, „kes-sus”? Väidame, et kunstiteos, sh kirjandusteos vastab neile küsimustele juba loomu poolest, oma olemisviisiga, ilma et peaks neid eksplitsiitselt sõnastama (kuigi tihti ka teeb seda) – kirjandus seisnebki selles, et argise maailma mitmetasandilise keerukuse tagant tuuakse esile keele, olevate asjade ja inimese olemuslikum – ja talumatult lihtne – kokkukuuluvus.