Märt Väljataga

POTENTSIAALNE KIRJANDUS ehk kuidas kirjutada, siis kui millestki kirjutada ei ole

I
Kirjandus kui looming, eneseväljendus, jäljendus ja tehnika. Tehnika osa teistes kunstides s. o kunsti eelduseks olev minimaalne “käsitööoskus”. Kirjandustehnika kolm aspekti:
1. meedium (keel, stiil; see, milles, midagi kujutatakse; elocutio); 2. laad (kõneviis, vaatepunkt, aeg; see, kuidas kujutatakse; narratoloogia, dispositio); 3. aine (Kas see kuulub üldse tehnika alla? Tegelased, madalad, kõrged, üliinimlikud, alainimlikud; rändmotiivid, toposed).
II
Kirjandus kui käsitöö. Aemulatio, ekvilibristika jms. Traditsioonilised piirangud, kinnisvormid: sonett, sonetipärg, rondoo, sekstiin, haiku jne. Sõnad sõnadel: akrostihhonid, ana- ja hüpogrammid (Saussure), lipogrammid jms. Palindroomid, riimid. Numeroloogilised ja kabalistlikud lugemis- ja loomisviisid.
Uued piirangud. Oulipo. Raymond Queneau ja “100 000 000 000 000 sonetti”, Perec “La disparition” jne. Matemaatikute deliirium ja poeetide loogika. Kombinatoorika ja aleatoorika. Haiku- ja sonetimasinad. 1. Foneemide ja silpide kombineerimisest, vaatepunktide, tegelaste ja süzheedeni. Nt kolmnurk: autor-jutustaja-protagonist ja võimalikud suhted selles.
III
Eesti näited. Tulevikuperspektiivid.