Mart Velsker
Kolmekümnendad kuuekümnendatel. Esialgseid hüpoteese ja järeldusi
Metatekstide avaldamisaeg ja -tingimused mõjutavad kirjandusloo konstrueerimist. Antud juhul on põhiliseks huviks see, kuidas kuuekümnendate kriitika ja teadus tõlgendavad kolmekümnendate eesti kirjandust. Konkreetne materjal võiks anda ainet üldisteks järeldusteks nende strateegiate kohta, mida rakendatakse eeltsenseeritavas kultuuris, aga mõnikord (enamvähem) tsensuurivabadeski tingimustes.
Ideoloogilise kontrolli puhul sunnitakse tõlgendajat selgemalt valima positsiooni, kas ta on kirjanduse (ehk siis konkreetse kirjaniku, teose) „poolt” või „vastu”. Kui vastu, siis võib oodata kriitiku rünnakut, kui poolt, siis teistsuguseid tõlgendusi. Kolmekümnendate kirjanduse otsest ründamist kuuekümnendate kriitikas on suhteliselt vähe. Suured arveteõiendused lähiminevikuga olid olnud 10 – 20 aastat varem ning nüüd tegeleti pigem kirjanduse päästmisega hukkamõistjate käest.
Päästmisaktsioonis on kaks keskset strateegiat, mida võiks nimetada konstruktiivseks vaikimiseks ja demagoogiliseks diskuteerimiseks. Vaikitakse ebamugavatest asjadest ja polemiseeritakse seniste tõlgendustega, mõlemat lähenemisviisi rakendatakse teadmisega, et kõike kontrollib tsensuur.
Nende kesksete võimaluste raames rakendatakse mitmeid võtteid, neist paistavad iseloomulikud olevat järgmised:
- Üksiku eelistamine üldisele. Tendents on oluline, kuid toimib lisaklauslitega, sest sageli tähendab see kirjandusloo üldmudelite asendamist autorikesksete käsitlustega. Nii muutub ka tavaliseks kirjandusloo ülesehitamine nn suurtele vaaladele (F. Tuglas, A. H. Tammsaare, J. Semper jmt).
- Üldiste tõlgendusmudelite revideerimine. Kõige iseloomulikum on siin see, et kirjanduslooliste mudelite ebamugavad lähtekohad asendatakse mugavamatega (näiteks räägitakse vähe antoloogiast „Arbujad”, aga palju ajakirjast Looming).
- Jaatuseni jõudmine eituse kaudu. Tavaliselt tähendab see nende nähtuste loetlemist, millele kirjanik vastandub. Kui selles loetelus on omaaegne riigivõim ja fašism, siis on sellega ka ühtlasi tõdetud, et antud kirjaniku loomingut võib jaatada. Jaatamine eituse kaudu toimub ka teistes vormides, eriti huvitavad on ohverdamisrituaalid. Näiteks peetakse vajalikuks nõukogudeaegsetes kodumaistes metatekstides ohvriks tuua Ants Oras – selleks, et ohvri abiga asetada paremasse valgusse antoloogias „Arbujad” esinenud luuletajad.
- Püütakse konstrueerida arusaam kirjaniku „õigest” arengust. On ka üksikuid autoreid, kelle puhul see ei õnnestu (Henrik Visnapuu jmt), kuid „õigesti” arenejaid on tunduvalt rohkem.