Mart Velsker
Lõunaeesti kirjanduse loomine 21. sajandil
Lõunaeesti kirjanduse all võiks silmas pidada tekstikogumit, mille mitmest tunnusest on kõige olulisem (kuigi mitte vältimatu) kohaliku keelekuju kasutamine. Lõunaeesti kirjanduse mõiste pole seejuures siiski mitte probleemivaba.
Ettekande pealkirja saab mõista kaheti, samas kuuluvad kaks võimalust kokku. Pealkiri märgib ühelt poolt seda, et luuakse lõunaeesti kirjandust – ja seda tehakse rohkem kui varem. Teisest küljest on üheksakümnendate aastate lõpp ja nullindad ka aeg, mil lõunaeesti kirjandus räägitakse, kirjutatakse, rahastatakse ja trükitakse „valmis“ – luuakse (või ka taasluuakse) arusaamine tema olemasolust ja identsusest. Tõsi, rangelt võttes ei saa valmis mitte lõunaeesti (ugandi, uandi) kirjandus, vaid pigem võru kirjandus. Tundub, et uuemal ajal on võru kirjandust nähtud lõunaeesti kirjanduse tuumana või isegi ekvivalendina ja sellisel juhul on käsitletud mulgi- ja tartukeelset kirjasõna kui lisandust võrukeelsele põhiosale, ükskõik siis, kui küsitav ja ebaajalooline see lähenemisviis ka poleks.
Lõunaeesti ja/või võru kirjanduse valmissaamisele tekivad eeldused varasemas tõusulaines, aga kehtestav faas algab ikkagi sajandivahetusel. Sellel faasil näib olevat vähemalt kolm olulist külge:
1. Tekstitüüpide lisandumine „kontseptsioonile sobival viisil“. Klassikaline euroopalik kirjandusmudel eeldab kolme kirjanduse põhiliigi olemasolu ja nn väärikate žanride viljelemist. 1990. aastate lõpust peale on kindel, et põhiliigid ja nii mõnedki tähtsamad žanrid (nt romaan) on tõesti olemas. Nullindate fenomeniks kujuneb võrukeelse draama laine, kõige tuntumaks tekstiks saab siin Kauksi Ülle „Taarka“ (2004).
2. Kirjandus- ja kultuuriloolise tõlgenduse tugevnemine ja kontseptualiseerumine. Esimene ilmekam tähis on siin võru kirjanduse aasta (1999), mille üheks kokkuvõtteks sai artiklikogumik „Võro kirändüse luumine“ (2000). Olulise panuse ajaloo ja kultuuri „valmisrääkimisele“ annab ka raamat „Võromaa kodolugu“ (2004).
3. Institutsionaliseerumine ja finantseerimissüsteemi kujunemine. Olulisteks tugipunktideks on kujunenud Võru Instituut, Mulgi Kultuuri Instituut, TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus, kohalikud ajalehed jne. Rahastamisküsimustes tekkis lõunaeesti kirjandusel suurem kindlustunne pärast riikliku programmi „Lõunaeesti keel ja kultuur“ käivitumist 2000. aastal.