Martin Carayol
Mõne eesti novellisti kanoniseerimisest
martin.carayol [at] gmail.com
INALCO (Pariis) / Caeni Ülikool
Millised novellistid kuuluvad eesti kirjanduse kaanonisse? Millised eesti novellid on eestlaste jaoks kõige tähtsamad ja klassikalisemad? Et nendele küsimustele vastata, on vaja tutvuda erinevate perioodide õpikute ja kirjanduslugudega, aga muidugi lugeda ka kaasaegseid (ja hilisemaid) kriitilisi tekste ja eritleda antoloogiate koostajate valikuid. Et täpsemalt nüüdset kaanonit vaadelda, koostasin küsitluse, mille esimesed tulemused esitan ettekande esimeses osas, kus proovin ette panna selgejoonelise eesti novellikaanoni. Kõige kasulikumad allikad on sealjuures Endel Sõgla nõukogude ajal koostatud suur „Eesti kirjanduse ajalugu“, Epp Annuse 2000. aastatel koostatud õpikud ja Rein Veidemanni selgelt kanoniseeriv 2011. aastal ilmunud „101 eesti kirjandusteost“, mis hõlmab ka novelle.
Ettekande teises osas käsitlen mõnd eesti autorit, kelle kanoniseerimise ajaloos leidub huvitavaid seiku. Nende hulka kuulub Friedebert Tuglas, kõige kanoonilisem eesti novellist, kelle puhul on huvitav vaadata, mida näiteks nõukogude aja kirjanduslood räägivad tema meelislaadi, sümbolismi kohta, kuna muidu kalduvad need õpikud põlgama kõiki kirjandusteoseid, mis ei ole piisavalt „elulähedased“. August Gailiti puhul on aga näha, kuidas Sõgla õpikus omandavad poliitilised faktid ilmselt suurema tähtsuse kui kirjanduslikud hinnangud. Karl Ast-Rumori puhul on huvitav uurida, kuidas ilmumisest alates käsitletakse tema „erootilist“ kogu „Kui Saara naerab“. Kõne alla tulevad ka teised autorid, nagu Pedro Krusten, Aarand Roos ja Mehis Heinsaar.