Mele Pesti
Sa oled see, mida sa sööd ehk kirjanduslike „peegelduste“ mahe-magus eufemism
mele.pesti [at] gmail.com
Tallinna Ülikool
Kultuur koosneb tsitaatidest, copy-paste on postmodernismist alates elementaarne, pastišš ja paroodia on kopeerimise vanad ja vähem radikaalsed vennad, kes pole enam eriti moes.
Eesti kirjandus ja kultuur laiemaltki on adaptatsioonide, jäljendamiste, laiahaardeliste mõjude läbiseedimise produkt. Selles ei ole midagi taunimisväärset või nõrka, kõik kultuurid on seda, äärealad ehk veidi rohkem kui tuum. Kui treenida end mõjusid märkama, siis palju mittemõjutatut järele ei jäägi: mitte ainult eesti kirjanduses, vaid kirjanduses üldse, mitte ainult kirjanduses, vaid kultuuris üldse. Miks ometi siis originaalsuse-müüti nii tugevalt väärtustatakse? Miks kirjutatakse kirjandusajalugusid nii, et veelahkmeks peetakse adapteerimise lõppu ja originaalse alge esilepääsu?
Võib-olla on vildakas hoopis meie originaalsuse kontseptsioon. Ehk tasub praeguse lepliku allaheitlikkuse asemel kaaluda teistsugust, uhket ja iseteadlikku viisi kultuuriajaloo mõtestamisel? Võiksime kirjutada ka sellise kirjandusloo, kus 19. sajandi lõpu piinlikest mugandustest saab uhke omandamine, läbiseedimine, enda omaks tegemine; kus 20. sajandi kirjandusvoolude järel viivitusega sabassörkijate asemel räägime end uut moodi ausateks ja nutikateks mugandajateks, kelle tugevus on just nimelt senini häbenetud perifeeria barbaarsus, aeglus, vaesus, väheldane rafineeritus, kadakasakslus ja rehepaplus.
Postkoloniaalse mõttega paralleelselt, mõneti sest sõltumatult, ent ideoloogiliselt lähedaselt on räägitud perifeersete kultuuride vastupanuteooriatest. Ettekandes tutvustan üht Brasiilias sündinud mudelit oma ja võõra, originaali ja koopia vahekordade radikaalseks ümbermängimiseks. Tänaste brasiillaste eelkäijaid, tupi indiaanlasi, on maailm sajandeid identifitseerinud kannibalidena: olgu siis Lääne progressiskaalal istuma jäänud jõhkardite või romantiliste õilsate mestlastena. Moodne brasiillane muidugi häbeneb sellist kirjeldust ja vaidleb vastu, nii nagu eestlasegi muudab tõrksaks Läti Henriku pilt julmast ja ahnest maarahvast. Siis leidis aga üks lustakas Brasiilia modernistlik kirjanik, et vana vägeva müüdi võiks enda kasuks pöörata: oleme jah inimsööjad, andke ainult ette, närime läbi, neelame alla!
Ettekandes tuleb jutuks antropofaagilise tõlgendusmudeli rakendatavus Eesti kirjandusajaloole. Toon näiteid (niivõrd-kuivõrd) eesti kirjandustekstidest, mille puhul allaneelamise mõõtu adaptatsioon on teinud vastuvõtva kultuuri rikkamaks, võtmata midagi ära neilt, kes nii-öelda ära söödi.