Merike Reiljan
Empaatia tähenduslik ja moraalne mitmekülgsus
Empaatiast mõeldakse tihti kui võtmest, millega teisi inimesi endale avame. Seetõttu on empaatiat peetud sotsiaalse ja moraalse kompe- tentsuse osaks ning inimühiskonna ja koosolemise tingimuseks. Em- paatia tegelik tähtsus ja roll sõltub aga sellest, millist selle terminiga seostatud võimetest silmas peetakse. Empaatiat mõistetakse nii kaas- tunde kui teiste tunnetest hoolimisena, teiste mõtete ja uskumuste mõistmise kui ka teiste emotsioonide jagamisena, neuroteaduses ja psühholoogias aga tihti ka teadvustamata protsessidena.
Kaasaegseid empaatiauuringuid nii psühholoogias, neuroteaduses kui ka filosoofias on pikalt varjutanud üksmeele puudumine selles, mida empaatiaks nimetada. Üha enam püütakse aga empaatiast ter- viklikuma pildi saamiseks kombineerida erinevaid teooriad inimese sotsiaalsetest võimetest. Meil ei ole kindlasti mitte ainult üks võti, millega teisi inimesi enda jaoks avada. Empaatilised võimed aitavad suhestuda teise siseilma või tähendusliku ruumiga, milles teine vii- bib, väga erinevatel viisidel. Juba üksi selle teadvustamine ja sellega arvestamine on moraalselt oluline. Kontekstist lähtudes ei pruugi iga võti olla kasutatav, veelgi enam: mõne võtme kasutamine võib, sõltu- valt olukorrast, osutuda ebamoraalseks. Üheks empaatiliseks reakt- siooniks, mida on filosoofid kritiseerinud nii epistemoloogiliselt kui moraalselt aluselt on teise olukorrale vastuseks otsida mõni mäles- tus või lugu iseenda kogemusest, mis sellega haakuks, kuna see viib tähelepanu teiselt ära endale. Ettekandes annan ülevaate mõningatest võimetest, mida tavamõistes, aga tihti ka teaduses seostatakse empaa- tia ja teiste mõistmisega, ning käsitlen põgusalt seda, mis on nende võimete rakendamise ja eelkõige lugude jagamise praktika moraalne tähtsus.