Merili Metsvahi
Naine hundiks. Pilguheit eesti libahundimuistenditele
Eesti Rahvaluule Arhiivis on ligi 1440 libahundimuistendit ja lühemat libahundi-teemalist teksti. Asudes tekste analüüsima, tuleb kõigepealt teha vahet lugudel, mille sisuks on vabatahtlik hundistumine, ja lugudel, mille sisuks on teise inimese hundiks nõidumine. Libahundi omadused ja tegevus on nende kahe kategooria puhul selgelt erinevad. Kas teiseks jaotusaluseks saaks võtta hundistuja soo? Kas nais- ja meeslibahundid eristuvad oma tunnuste poolest? Kas libahunt oli eesti pärimuses tüüpiliselt mees või naine? Kui vaatleme tüübikindlaid muistendeid, leiame süþee, milles hundistuvat tegelast seostatakse saksa pärimuses mehe, aga eesti pärimuses naisega. Ka neis lugudes, kus moondumine on pealesunnitud, on hundistuja suuremas osas muistenditüüpidest naine. 17. sajandi Eesti- ja Liivimaa eesti osa nõiaprotsesside kohta saame säilinud materjalide põhjal teada, et libahundisüüdistusi esitati 18 naisele ja 13 mehele. Samas süüdistati näiteks Hollandi nõiakohtuprotsessidel libahundiks käimises eranditult mehi. Oma ettekandes püüan heita valgust sellele, mis on eesti libahundiuskumuse eripära taga. Kui lahata muistendite sisu vastanduste kultuur-loodus, argine-üleloomulik, mees-naine, abielunaine-tüdruk abil ning võtta seejuures arvesse ajaloolis-sotsiaalse tausta, rituaalide ja kombestiku ning teiste rahvaluuleþanride uurimisel saadud teavet, on võimalik muistendid kõnelema panna – neisse aegade jooksul ladestunud tähendustest mõne jälile jõuda.