Mihkel Kunnus
Autori potentsiaalsuse osast kirjandusteose hindamisel.
„Usk aga on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus.“ Hb 11:1
Maarja Vaino kirjutab Sirbi (28.05.2010) gallupis, et teda „paneb imestama, kui kergekäeliselt tunnistatakse iga esimese kirjaproovi autorid arvestatavateks kirjanikeks ning missuguse retoorikaga teoseid arvustatakse. Neid hinnanguid lugedes tekib tihti tunne, nagu saabuks eesti kirjandusse igal aastal mitmeid erakordselt andekaid autoreid.“
„Eesti Ekspressi“ rubriigis YLÖS/ALAS ilmus 14.12.2007 järgmine YLÖS:
„KIRIKUTULISTAMISED COLORADOS. Massitulistamine on tänapäeval ainus viis, kuidas maniakk saab globaalset uudiskünnist ületada. Katse-eksituse meetodil on leitud kolm mõnusat paika, kus tapmisobjekte tihedalt koos. Need on koolid, kirikud ja ostukeskused. Iga kuul, mille järjekordne peast segi läinud snaiper laseb välja ostukeskuses või kirikus, aitab säästa laste elusid koolides ning on seetõttu positiivne. Isegi kümne šoppamis- või lihtsalt usuhullu elu ei asenda ühe lapse oma, kellest võib saada uus Shakespeare, Chaplin või Dalí.“
Humanism on katse olla järjepidevalt maine, st ajada läbi transtsendentsusele toetumata; kuna see on võimatu, siis transtsendeerub tulevik ehk potentsiaalsus; seega laps on alati rohkem väärt kui täiskasvanu. Iga laps on Shakespeare’i võimalikkus, tavaline täiskasvanu kõigest tühjaks osutunud loteriipilet. Statistikat asendab unistus, st lapse 99%-line šoppamishullupotentsiaal jääb alla 0,001%-lisele geeniusepotentsiaalile. Kirjandusteose retseptsioonis hakkab üha suuremat rolli määrama autori potentsiaalsus, st noore inimese kirjutatud mannetu käkerdis pole lihtsalt väga armetu teos, vaid võimaliku klassiku potentsiaalne esmasammuke ning see kujutlus annab sellele sära, mille varjus staažika kirjaniku keskhea teos ei vääri eriti tähelepanu: noor kirjanik on klassiku võimalikkus, aga keskealine kirjanik on luhtunud klassik; üha määravamaks saab autori iga.
Väga sümptomaatiline oli Kaarel Kressa ülevaateartiklikese pealkiri “Tulevikulootused: kas mõnest noorautorist saab kunagi klassik?” (EPL 26.02.2010).
Oluline osa on arvatavasti ka sellel, et lugemisväärse kirjanduse koguhulk ületab isegi andunuima raamatutarbija lugemisvõimsuse ning midagi Tõeliselt Suurt saabki ilmuda ainult tulevikukujutlusena.
Sellele laenavale-unistuslikule eluhoiakule vastandub olemasolevat, tehtut-saavutatut väärtustav eluhoiak, mis väärtustab täiskasvanut rohkem kui last, sest „iga täiskasvanuga hukkub terve universum, aga iga lapsukesega üksnes võimalik universum“ (Mihkel Mutt, „Keerukuju“, 1985, lk 106).