Mihkel Kunnus
Mihkel Mutt Milan Kundera ja Thomas Manni vahel
Eesti Maaülikool
Ettekandes vaadeldakse Mihkel Mutti kui Thomas Manni, Milan Kundera, Robert Musili jmt analoogi Eesti kultuuris. Püütakse eksplitseerida inimtüübilised karakteristikud ja kultuurisuhted, mis sellist võrdlust põhjendavad.
Ühena märksõnadest võib välja tuua antiromantilisuse, vastassuunalise programmi Novalise romantismidefinitsioonile: “Sellega, et ma omistan millelegi lihtsale kõrge mõtte, annan harjumuspärasele salapärase ilme, tõstan tuntu tundmatu seisusesse, panen lõpliku paistma lõpmatuna, ma romantiseerin. Maailma peab romantiseerima. Nõnda leitakse taas algupärane mõte.”
Kõnealune kirjanikutüüp deromantiseerib maailma, salapära ja müüdilisus lammutatakse, tuuakse esile elu proosa. Vastandutakse näivusele, muusika vaimule (Nietzsche “Tragöödia sünd”), st üles puhutud emotsioonidele, afektiivsusele, ooperlikkusele, fanatismile, paatosele, salapärale, müsteeriumile, tragöödilisusele.
Oma mälestusteraamatu viiendas köites kirjutab Mutt: “Üks suurimaid tarkusi, mida olen eluteelt üles korjanud: kõige väljapaistvamate kunstiannetega isikud võivad olla ka suurimad närukaelad, üks ei sega teist.” Ettekandes arutletakse, miks nii erudeeritud ja rõhutatult kaine inimene nagu Mutt peab vajalikuks ekstra alla kriipsutada sellist kultuurifilosoofilist triviaalsust, saati ühe suurima elutarkusena. Ilu, headuse ja tõe
autonomiseerumist peetakse teadupärast modernsuse alguseks, Kant kirjutas igaühele oma kriitika. Mõtiskletakse ka selle üle, miks Mutt pole oma ärritavas avastuses sugugi üksi ja miks see ikka nii värske on, miks pidasid seda vajalikuks kärarikkalt üle korrata Tolstoi, T.S. Eliot, Kundera, Th. Mann, Musil, Rorty jne.
Püütakse visandada ka afektistruktuur, mis iseloomustab seda inimtüüpi, millest sellised suhtumised ja omadused orgaaniliselt välja kasvavad.
Märksõnu: ilmalikkus, kainus, maisus (teispoolsusetus), jumalatus, vertikaalitus, iroonia (kui paatose ja pühaduse vastand ning allergeen), uskumisvajaduse puudumine, läbinägelikkus, illusioonipuudulikkus, subjekti lahustumatus karjavaimus, kommunikatiivsus (sh vastandatuna mulje jätmisele), tõepära ja olemuse esimus efekti ja (kujutlusliku algupäraga) tundeintensiivsuse ees jne.