Ettekandes polemiseeritakse Jürgen Rooste vastusega Janika Kronbergi 2013.–2014. aasta kriitikaülevaatele.
Küsitakse, kellele peaks kriitik olema võimalike väärtuskonfliktide korral truu: endale, kirjandusele, autorile, tõele, uudsusjanule, tööandjale jne?
Mis motiveerib (ideaalis) kriitikut?
Kas ala väärtus langeb, kui juba aastakümneid ei suuda keegi teha „uut rekordit”? Kas kirjandus on pigem jalgpall või saja meetri jooks?
Kas kriitiku roll peaks olema suurte puude maha raiumine, et ka väiksed saaks suuremaks kasvada?
Jürgen Rooste:
„Kuidas ka ei vaataks: eesti kirjanduskriitika on igav ja mannetu, üksikute üritajate ponnistused ei paranda asja, need on ilusad soolod, aga kogupilt on tuim ja tulutu.”
„Mulle meenub, et me praeguse tuntuima-teravaima kriitiku Mihkel Kunnuse pihta on Kronbergil loo lõpus vaid väike torge, aga see pole see… Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise asemel noorte algajate kirjanike tõmbamisega tollele oma Prokrustese sängile.”
„Head kirjandust on suht palju, üsna palju, aga see ei pääse kunagi lugejateni, kui igapäevameedias ei hakka troonima staarkriitikud (mitte, et ma usuks, et seegi päästaks, aga neid võiks mõned olla), kes on sama andekad ja teravad (nagu parimad kirjanikud) ja kes viivad kirjanduse massidesse.”[1]
[1] ERRi kultuuriportaal 30. IV 2015.