Mirjam Hinrikus
Dekadentsi suhted rahvuslusega. Tuglase juhtum
Nagu teada, nõutasid nooreestlased endale kosmopoliidi identiteeti, kuid teisalt rõhutasid ka eestlaseks jäämise olulisust. Mida nooreestlased selle eestlaseks jäämise all silmas pidasid, on siiani suures osas läbi uurimata. Pigem osutatakse ka tänapäeval (nii nagu üle saja aasta tagasigi), et nooreestlased ja nende järglased ehtisid end võõraste sulgedega ehk tegelesid nn enesekoloniseerimisega. Nagu Hennoste märgib, on uusromantikud Tuglase terminites „teoreetilised eurooplased“ ehk nende nn uusromantikute „tegelased ei väljenda mitte autorite isiklikult läbielatud Euroopa dekadentsi, vaid katseid kasutada sealt laenatud kujusid omapoolse piirimaailma kogemuse väljendamiseks. Selline tegelane on kohaliku talupojadekadentsi väljendaja, kes kasutab Euroopa dekadentsimaailma mõisteid ja arusaamu ning esineb euroopaliku dekadendi maskis“ (Tiit Hennoste 2016, Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I, 161). Käesolev ettekanne keskendub nooreestlaste rahvusluse käsitusele Tuglase kaudu. Üritan selgitada Tuglase rahvuslusest kantud kriitika taustu, mis juhatavad sisse mõiste teoreetiline eurooplus ning hiljem selle asendusena termini tõusikukultuur. Toetun oma ettekandes Tuglase artiklitele, mis on kirjutatud nii enne Esimest maailmasõda kui sõja ajal, püüdes näidata, kuidas need ideed tema romaanis „Felix Ormusson“ esile tulevad ja mis mõttes selles dekadents rahvuslusega põimub.