Neeme Näripä, Mart Kuldkepp
Helmut Tarandi „Onanood“: vaba vaim on obstsöönne
Helmut Tarandi värssides suurvorm „Onanood inimese elust“ (Vorkuta, 1952) kuulub Eesti kirjanduse avastamata ja avaldamata aarete hulka. Lisaks otsesõnu frivoolsele sisule leidub mitmeosalises poeemis ohtralt viiteid, mis lubavad mõista ja avada nii sõdadevahelise aja Eesti Vabariigi seltskonnaelu kui kaudselt ka Siberi vangilaagri ränki olusid.
Neeme Näripä analüüsib „Onanoodis“ esinevaid isikunimesid (ajaloolised, kirjanduslikud, mütoloogilised), kohanimesid (tegelikud ja mütoloogilised), võõrkeelseid fraase (valdavalt ladina, lisaks ka saksa, inglise, prantsuse, kreeka ja aramea keelest) ja kirjanduslikke viiteid. Eesmärgiks on kaardistada „Onanoodi“ intertekstuaalne kultuuritaust. Hüpoteesina on selleks taustaks toonane klassikaline kooliharidus, mis toimis kahel vastandlikul viisil: see oli autoritaarne süsteem (kõige tõhusam on nilbet nalja teha autoriteedi üle), ent võimaldas samal ajal põgeneda reaalsusest („Onanood“ on kirjutatud Vorkutas), lisaks veel dekatentsile üldiselt omane eskapism.
Mart Kuldkepp vaatleb, milline pilt antakse „Onanoodis“ Vabariigi-aegsest linnakultuurist ning kuidas autor kontseptualiseerib sellele omistatavat utoopilis-hollywoodlikku pahelisust vastandina Vorkuta karmile reaalsusele. Seejuures tuuakse paralleele Tarandi ülejäänud loominguga.
Ettekanne väidab, et klassikaline traditsioon, siivutus ja ränk elu pole Tarandi „Onanoodis“ juhuslikud kokkulangevused.