Pille-Riin Larm
Paradoksid hilisärkamisaegse eesti luule retseptsioonis Jakob Liivi näitel
TÜ
Luuleteel
Ma luule kõrgusesse tahtsin jõuda,
mul oli armas ka ta sügavus…
Ta saladuste-maale püüdsin sõuda,
mul saatja puudus – puudus geenius…
Nii üksi rännates hing tundis põuda,
teel mitu kord mind piinas väsimus.
Ju vahest tahtsin teistelt otsust nõuda:
ehk on mu vaev kõik tühi jampsimus?
Nüüd sõba silmas, kortsud juba laugel…
Kui kerjaja all trepi astmetel
ma kuulan, kuidas teised üles läevad…
See pühapaik, nii õhkab hing, on kaugel,
kust luule paistab oma täiusel!
Ta ilu selginenud silmad näevad.
(Jakob Liiv, Luuleteel, 1900)
„Mu wend Juhan oli auahne, t a h t i s kirjanik olla, a g a m i n a e i o l e s e d a t a h t n u d. Olen kirjutanud oma laulud ainult selleks, et kirjutada. Ehk tarwitades piiblisõnu – Jumalast külge loodud luuletamise haiguse pärast.”
(Eh., K. Jakob Liiwi külastamas. „Mina ei ole oma töid sulepea otsast imenud”. Intervjuu. – Postimees 1928, nr 232, 27. aug, lk 4)
„Jakob Liivi lüürikas peegelduvad küllalt ilmekalt toonase luule sisulise ja kunstilise uuenemise keerukus ja vastuolud, ka kirjutajate küündimatus valitsevast voolust üle saada. Teiselt poolt on J. Liiv aga antud perioodi vormikindlamaid luuletajaid (kirjutanud sonette jm).”
(Ants Järv. Esiajast 20. sajandini. – Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri, 2001.Lk 114)
Ettekanne keskendub mõningatele küsimustele, mis on tekkinud Jakob Liivi luulet lugedes ja selle senist retseptsiooni analüüsides. Kuidas on võimalik, et autor, kes ei pretendeerinud olema kirjanik, kellel ei peatu esimene trükki jõudnud eesti kirjanduslugu (K. A. Hermann 1898) ja kelle lüürikale hinnangu andmisega on ettevaatlik viimane, avaldas oma eluajal ometi üle 30 erineva teose, sh luulekogusid tiraažiga 1000–2000 eksemplari pluss kordustrükid? Mis tegi tema luule populaarseks? Vastuseid nendele küsimustele püüan leida Liivi kaasaegsest kirjanduslikust ajakirjandusest. Liivi luule kriitikast tõusevad esile võimalikud märksõnad, mille abil läheneda kogu eesti hilisärkamisaegsele luulele: autori isiku kohalolu kirjanduselus, ainese valik (mida mõjutavad autori vabadus, tsensuuri surve ja lugeja ootused), teose funktsioonid, teose kunstilised kriteeriumid. Päevakriitika abil omaaegset muutuvat kirjanduslikku ootushorisonti (H. R. Jauss) rekonstrueerides selgub, et sündmuse kui kirjandusajaloolise fakti (ikka Jauss) tähendus on kaasajas ja kroonikute tõlgenduses erinev. Ilmsiks tulevad järjekordsed käärid „kirjandusloo” ja „kirjandusajaloo” vahel.