Pille-Riin Larm
Suguvend Eduard vaidluste keerises
Tänavu tähistatakse 150 aasta möödumist Eduard Vilde (1865–1933) sünnist. Ettekanne heidab juubeli puhul pilgu Vilde loomingulise pärandi praeguseks pea unustatud tahule, nimelt tema (kirjandus)kriitilistele kirjutistele. Lähemalt tutvustatakse ka üht esimestest suurtest poleemikatest eesti kriitikaloos.
Õigupoolest käis Vilde teoste ümber kära alatasa. Kõnealune mõttevahetus puhkes pärast seda, kui 1891. aasta Postimehes ilmus Vilde „pilkenaljaline uudisjutt” „Suguvend Johannes”.[1] Jutu prototüübina arvas end ära tundvat Juhan Liiv, kes reageeris Olevikus vestega „Ühe kirjaniku päevaraamatust”.[2] Üht-teist oli öelda teistelgi väljaannetel: näiteks nimetati „Suguvend Johannest” Postimehe sealaudajutuks. Välja jõuti süüdistuseni, et Vilde teosed ei ole algupärased.
Järgnevalt illustratsiooniks ja meeleolu loomiseks paar tekstinäidet. Ei ole arvatavasti vaja täpsustada, mis ja kellelt.
„„Hakkan… hakkan – luuletajaks!” sosistas Johannes hinge põhjast.
„So-oh!” tegi ema samuti sosinal. „Mis see siis on?”
„See – see on kõrgem kutse kui kuningal! See amet viib jumalate sekka.”
„Oeh! Aga eks sa pea ikka enne kellegi juurde õpipoisiks minema – mis? Ja see maksab jällegi raha.”
„Ei, ema! Luuletajad on sündides meistrid – see jumalik säde, mis teeb inimese luuletajaks –”
„Oota, küsime isa käest nõu, ta on mõistlik vanamees ja tunneb kõik ametid… Toomas, tule siia!”
„Oh ei, ära isale räägi, ta ei saa sellest veel aru,” ütles Johannes täis hirmu.”
„Minust saab kirjamees. Nii kaugele, kui ma aga mäletan, on mul ikka tähtsad mõtted. Kui ma sündisin, olnud mul kolm pikka karva pääs ja kange kisa suus ja eit ütelnud, need olla suure mehe märgid. Ettekuulutus oli õige. Kui ma esimese neljarealise salmi riimisin ja „Taevapasuna” toimetusele saatsin, oli ilm mu anded ära leidnud. Toimetus tegi kaks viimast rida ümber ja laul ilmus päälkirja all „Et nuta hing!” kõigele ilmale. Ma läksin lehega teistrale ja Jüts, kes suur asjatundja, vaatas tähtsalt mu otsa ja ütles: Kõrge mõte! Ja-jah, väga imelikud mõtted keerlevad ikka mu pääs. Oleksin ma neid juba varem hakanud üles kirjutama, mul oleks juba praegu ausammas püsti.”
[1] Postimees 1891, nr 108–120.
[2] Olevik 1891, nr 33, 34, 36, 41 ja 42.