Piret Reidla
“Poisstüdruk” Viivi Luige ja Mari Saadi teostes
Romaanide “Seitsmes rahukevad” ja “Võlu ja vaim” peategelasteks on tüdrukud, kes ei vasta traditsioonilisele ettekujutusele naiselikkusest. Soostereotüübist erinev naistegelane on autori käes nagu meetod, mille abil kujutatakse II maailmasõja järgse Eesti ühiskonna kujunemist ning naise soovi emantsipeeruda.
1) Sellise tegelase kaudu näidatakse sõjajärgseid olusid Eesti peres, kus aineline puudus ja kaugus teistest asustatud punktidest määravad ära lapse arengutingimused. Lapsel pole soorollile vastavaid eeskujusid või ei soovi ta mingitel põhjustel nendega samastuda.
2) Soostereotüübile mittevastav tegelane on nõukogude ühiskonna kõverpeegel, nende tegelaste kaudu tuuakse esile ühiskonna kahepalgelisus. Muutused ühiskonnas põhjustavad hirme, lapse agressiivne (tüdrukule mitte tavapärane) käitumine aitab hirmudest vabaneda. Last mõjutab meedia, mis rõhutab vastuolu elureaalsuse ja propagandaideede vahel.
3) Stereotüüpidest erinev naistegelane väljendab naise emantsipeerumisvajadust, vajadust vaba enesemääratluse järele. Tegelane soovib omada võimu ja olla tugev. Jõudu on vaja selleks, et olla/jääda isiksus(eks). Sotsiaalsete soorollide täitmine piirab isiksuse vaba arengut. Naine tunnetab eriti teravalt keha ja vaimu vastuolu. Tegelane taotleb inimestevahelist võrdsust, kus soolise kuuluvuse järgi ei määratletaks inimese olemust.
4) Mõlemast tegelasest kujunevad loovisiksused. Hüpoteesina võib väita, et soostereotüüpide vältimine on vajalik selleks, et olla looja.