Rein Veidemann

Finis litteraturae? – 17 aastat hiljem

Pidasin sel teemal ettekande Soome Kirjandusuurijate Seltsi 75. aastapäeva konverentsil 19. jaanuaril 2002. Järgmisel aastal ilmus see ka seltsi aastaraamatus. Jutt ei ole kirjanduse kui „kirjutatud kehandi“ enda lõpust. Vastupidi, see paisub nagu Universum, eriti nüüd, kus digitehnoloogia on lihtsustanud nii kirjutamist, trükkimist kui ka lugemist ja kus osa kirjandusest on kolinud veebi ning elab seal oma elu. Ladina keeles esitatud küsimus tabab küll ühes mõttes märki. Nimelt, kirjalikele tekstidele nime saamise aegu V sajandil eKr olevat Platoni kohta öeldud, et oma dialoogides polevat Platon niivõrd filosoof, kuivõrd kirjanik ja esimene, kellel olevat õnnestunud luua rahuldav tekst. Kreekakeelse grammatike ladinakeelseks vasteks on litteratura ja see tähistas kanooniliseks muutunud autorite loomingut. See oli eeskuju vääriv kirjandus. „Kirjanduse“ mõiste alla võeti see, mis oli väärt uurimist ja õppimist. Nagu näha, nii vastandus „kirjandus“ „mittekirjandusele“ ehk siis genereeris piiri mõiste – üks osa tekste jäi selle sisse, teine osa aga arvati väljapoole. Eks need arvajad olid needsamad, keda praegugi kriitikuteks peame. „Piiritõmbamise“ mõttes oldi noil aegadel praegusest reljeefsemad. Nüüd ei tehta juba ammugi vahet uurimisväärse ja kõrvalejäetava vahel, eriti modernismi järgsel ajastul, kus kunagi kultuuriväärtusega „teose“ asemel on tõlgendustasandil aprioorselt juba „tekst“ kui sotsiaalne funktsioon. Kultuurisemiootikas konstitueerib aga tekstki end piiride kaudu. Nii et piiridest pole pääsu, kuni on ühiskond, selle traditsioonid; kuni on kultuur oma tabude, kirjutamata normide ja seadustega. Põhiküsimus näibki olevat selles, kes legitimeerib (ilu)kirjandusliku teksti piiri(d) ja kus see aset leiab.