Riste Keskpaik

Baudrillard’i kütkestav simulaakrum

Jean Baudrillardi tuntakse kui üht olulisemat mõtlejat, kes meid otsustavalt teoreetiliselt ühest ajastust (modernsest) teise (postmodernsesse) tõukas. Kuigi teda on karmilt kritiseeritud, eriti ta nihilismi kalduva radikaalsuse pärast, kujunes Baudrillardi “semiootilise kiiksuga ühiskonnateooriast” viljakas paradigma terve rea nüüdisaegsete ühiskonna- ja kultuurinähtuste kirjeldamisel-mõtestamisel.

Baudrillardi järgi käesolevat (?) postmodernset ajajärku iseloomustab koodi ja/või mudeli domineerimine reaalsuse üle, nii et uus informatsiooni
luuakse automaatselt juba olemasoleva koodi alusel. Seega võib seda vaevalt enam uueks nimetada, ning modernse ideaali teaduse abil tegelikkusele lähemale jõudmisest peaks välja vahetama tõdemus, et mudelid mitte üksnes ei kata tegelikkust meie ees kinni, vaid on ka asunud seda meile asendama.

Meedia, reklaami, kujutava kunsti ja muude, pigem visuaalsete kultuurinähtuste reas, mida on selle lähenemise raames edukalt analüüsitud, on kirjandus (kui jäänuk eelmistest ajastutest?) olnud marginaalne. Siiski, Baudrillardiga kaasa mängides saaks ka kirjandustekste uurida mingi keskse koodi/mudeli variantidena. Mõttekaks (või mõttetuks, kuidas kellele) muudab selle mängu aga see, et need koodid ning mudelid saavadki ilmneda üksnes konkreetseid tekste uurides ja kõrvutades.