Sirel Heinloo

Jaan Kaplinski üle piiri luuletused

„Piiril, mida ei ole“ – nii kõlab eesti keeles Jaan Kaplinski 1993. aastal Rootsis ilmunud raamatu „På gränsen som inte finns“ pealkiri. See on poeetiline raamat, kuid siiski mitte päris luule. Täpsustava sissejuhatuse annab ka alapealkiri „Märkmeid teadmisest, teadusest ja usust“ („Anteckningar om kunskap, medvetande och tro“). Autori enda meelest on tekste ühendavaks jõuks soov hajutada piire – olgu fookuses proosa ja luule, teaduslik ja poliitiline tekst, Ida ja Lääs või budism ja kristlus (Kaplinski 1993). Põhihoovused võivad niisiis olla millised tahes – Kaplinski segab vett.

Mõned piirid siiski nii lihtsalt laiali ei haju, löö laineid palju kulub. Üheks niisuguseks on olnud raudne eesriie Nõukogude Liidu ja Lääne vahel pärast Teist maailmasõda. Kuid nagu öeldud, Kaplinski segab vett. Seega küsin oma ettekandes, missugused luuletused Kaplinski rikkalikust loomingust jõuavad tõlkes 1980. aastatel Läänemere teisele kaldale Rootsi. Annan ülevaate, missugused luuletused kolmest rootsi keeles ilmunud luulekogust – „Meie varjud on väga pikad“ („Våra skuggor är mycket långa“, 1982), „Tuule ja vee lapsed“ koos Kaljo Põllu reproduktsioonidega („Barn av vind och vatten“, 1987) ning „Seesama meri meis kõigis“ („Samma hav i oss alla“, 1988) – tõusevad esile nii paratekstides kui ka vastuvõtus, ning vaatlen, kuidas toimub piiride hajumine nende luuletuste puhul eelkõige dialoogis vastuvõtuga. Lähtun kolmest alajaotusest: piirid luule ja ühiskondliku reaalsuse vahel (ajalugu, poliitika, loodus); piirid eri meediumide ja žanride vahel ning piirid luule ja isikliku elu vahel.