Sirje Olesk
Aino Kallas ja naiskirjanduse kaanon
1. Aino Kallase isik ja looming on tänuväärne objekt kõigile neile uurijaile, keda huvitavad loov isik ja tema eneserefleksioonid oma loomingu kohta. Väga mahukas säilinud arhiiv ning päevikud võimaldavad üsna täpselt jälgida Aino Kallase elu ja selle kajastusi eri väljundites: loomingus, kirjades, mälestustes, päevikus.
2. Aino Kallas oli 1920.-1930. aastatel üks väljapaistvamaid Soome ja Eesti kirjanikke, keda tõlgiti enam kui kedagi teist kummalgi maal. Päevikud võimaldavad jälgida, kuidas see tuntus on saavutatud. Naiskirjanik Aino Kallas kirjutab nagu iga oma aja kirjanik ega eksponeeri minu käsitust mööda kusagil oma sugu. Ta käitub suhtluses kirjastajate, tõlkijate ja mänedþeridega selle aja kommete kohaselt nagu kirjanik, mitte naiskirjanik. Oma rahvusvahelist karjääri ehitab ta ise sihipäraselt, visalt ja reaalsust arvestades. Kuigi V. Woolfi “Oma tuba” oli selleks ajaks ilmunud ja sufraþetid Inglise ühiskonnas nähtavalt olemas, ei samasta Aino Kallas end kunagi nendega. Veel enam, elu lõpul saab ta maha fraasiga: “Ma tunnustasin, nagu teen üha tänapäevalgi, mehe vastuvaidlematut mõistuslikku ja loovat üleolekut” (A. Kallas, “Mu saatuse maa”. Vadstena 1947, lk. 65).
3. Mida on Aino Kallase loomingus spetsiifilist tema soo tõttu? Kas ei tulene see spetsiifiline hoopis sellest, et ta oli soome rahvuslase tütar? Või pigem sellest, et ta elas suure osa oma elust teiste rahvaste (eestlaste, inglaste, rootslaste) seas?
4. Mida kõneleb Aino Kallasest tema päevik? Toetudes peamiselt Anna Makkosele (artikkel “”My Own Novel, Yes, Really!”: The Early Diary of Aino Kallas and Reading for the Plot” kogumikus “Scandinavian Studies” (Winter 1999, Number 4)), käsitlen ma seda kui naiskirjaniku päevikut. Mis selleks põhjust annab? Kas sellest sõltub tajutaval viisil päeviku retseptsioon? Kas päevik an sich mõjutab kuidagi
A. Kallase muu loomingu retseptsiooni? Praegu kaldun ma arvama, et feministlikus diskursuses on Aino Kallase keskne teos nimelt päevik, mille valgusel saab feministlikult tõlgendada ka tema muud loomingut, eriti “Hundimõrsjat”.