Sven Kivisildnik, Indrek Särg
EESTI GAYLUULE JÄRJEKORDNE ALGUS: HANDO RUNNEL*
Oleks küllalt raske ammendavalt vastata, mitu algust eesti homoluulel tegelikult on. Homoseksuaalsete motiividega luule kujutab endast siin piisavalt haruldast nähtust, mis vääriks lausa eraldi käsitlust. Meie piirdume praegu vaid markeeringuga. Miks on just homoluule järjekordese algusega tegemist?
Pole võimatu, et sellealaseid motiive leiab rahvalauludestki. Kelle jaoks algab tõsine eesti luule K.-J.Petersoniga, sellele võiks lohutav olla, et temast lähtuvad ka esimesed homoseksuaalse sõnumiga luuletused armsale Alole (Peterson 1976: 51-53). Kuid see homoluule algus jäi jätkamata pikaks ajaks, pole ka teada, et mõni saksa pastorist värsisepp oleks homoseksuaalseina tõlgenduvaid luuletusi teinud.
Uuesti võinuks nähtus kõne alla tulla alles olude ja kommete vabamaks muutumisega 20. sajandi algupoolel. Siis kirjutas Valmar Adams , et talle meeldib “kõik pervers” ning kriitika reageeris vastavalt teda patoloogiliseks isikuks või haigeks tembeldades. Kuid homoluule õigeks aluguseks oli sellestki liiga vähe, Adams ise järjekindlusetu ning sotsiaalne hukkamõist tugev. Võib-olla ka, et tookord elasid teatud kalduvustega võimekad inimesed ennast välja mitte luulevormis, vaid kuidagi teisiti: Hugo Treffner näiteks asutas poistekooli, kus ta ennast hästi tundis.
Nii on eesti gayluule algus küll katkeline ja põgus, nähtust eitada oleks aga väär. Igor Kon raamatus “Interdistsiplinaarne seksoloogia” annab meeshomoseksuaalide arvuks umbes 4%, eesti autor Ilmar Soomere väidab nende arvuks 3% kogu meessoost elanike hulgast. Isegi kui võtta aluseks viimane number, teeb see Eesti kohta ca 15 000 täiskasvanud homoseksuaalset meest. Pole põhjust arvata, et sellise hulga peale ühtki luuletajat ei teki.
Mõnedel andmetel avalduvad loovvõimed homodel isegi eredamalt kui tavalistel surelikel. Antiigis olid ühesoolise armastuse viljelejad Aischylos, Sokrates, Platon, Solon, Anakreon – kui nimetada ainult tuntumaid. Itaalias Sodoma, Strozzini, Poliziano, Aretino Bevennuto Cellini, Michelangelo ja Leonardo da Vinci. Uusaja homoseksuaalsete kultuuritegelaste hulka kuuluvad Bacon, Winckelmann, Verlaine, Rimbaud, Wilde, Whitman, Proust, Gide, Stein, Albee… Sellele nimekirjale teab nimesid lisada ilmselt igaüks.
Miks siis ei või Eestis esineda luuletajat, kellel, ehkki sotsiaalsest surutisest tingituna vähesel määral ja varjatult, aga järjekindlalt esineb loomingus homoseksuaalseid motiive? Ükskõik, kas ta ise on gay või mitte?
Runneli juurde viis meid kunagine mälestus, et kogus “Mõõganeelaja” ütleb ta luuletuses tütarlapse kohta: ah mis sitta. Samas raamatus tapab roimar lõbusas pilalaulukeses vanema naisterahva (1972: 27). Siitpeale hakkasime jälgima, kuidas homoseksuaalsed motiivid Runneli järgmistes raamatutes välja on toodud, kuidas nad jaotuvad ja millised on homoseksuaalseid motiive toetavad üksused (näiteks viha või põlgus naiste vastu jne).
Väljakujunenud traditsiooni kohaselt on Runneli luule isamaaline, maskuliinne ja patriarhaalne, see seisukoht on püsinud ilma põhimõttelise muutuseta aastakümneid. Runneli luule retseptsioon loodi ühiskonnas, kus kogu rahvas oli ühiskondlikes küsimustes täiesti üksmeelne ja raske oli leida inimest, kellega poleks saanud vene võimu kiruda.
Okupeeritud Eesti oli vaimselt tervik ja viljeldava kirjanduse retseptsioon oli kujuteldamatult invariantne. Olukord on muutunud, pole enam üht keskset omariikluse ja vabaduse ideed, mis rahvast ja kriitikuid koos hoiaks ning on tekkinud pluralismi võimalus. Tegelikku pluralismi veel ei ole, nagu ei ole ka Runneli luule retseptsiooni paljusust. Pluralismi asemel käibib ikka veel ritualiseerunud ühtsus, mille järgi ei ole enam ei sisemist ega välist vajadust.
Eestis ei huvita patriotism enam isegi mitte riigiametnikke, veel vähem on meil mõtet oma patriotismi välismaalastele pakkuda. Kujutame ette olukorda, kus õige eesti mees suvalisele ameerilasele Runneli luulet ette loeb. Patriootilised ja ajaloolised nüansid jäävad talle arusaamatuks, küll aga võib silma torgata Runneli omalaadne suhe naistesse, perekonnasse ja meestesse, sooidentsuse problemaatika, otsesed ning sümboolsed vihjed homoseksuaalsele kogemusele. “Kuidas selle homoluuletaja nimi oligi?” võiks ameeriklane või taanlane pärast Runneli luuletustega tutvumist küsida. Ja tal oleks õigus, sest pluralistlikust ühiskonnast tulnud inimene näeb tekstis kõike seda, mis kirjas on, mitte ainult seda, mida meid on õpetatud nägema. Pluralistlikus keskkonnas loetud Runneli luule on midagi hoopis muud kui samad tekstid kakskümmend aastat tagasi, kui homotemaatikat ei osatud ega tohitud käsitleda. Homotemaatika aastakümnete pikkune ignoreerimine Runneli loomingus on järjekordne näide sellest, kui vastuvõtlik on inimese psüühika totalitaarsetele reklaamikampaaniatele.
Homoseksuaalsed motiivid on Runneli luules kesksel kohal, silmatorkavad, otsesed ja korduvad.
1. Esimene vaieldamatute homoseksuaalsete motiividega raamat on “Mõru ning mööduja” (1976). Üldtoon on pessimistlik, naine rohkem negatiivne, ründav ja alistatud objekt kui partner, sõber või armastatu . Ahistatus tekkinud sotsiaalsest survest, oma homoseksuaalseid kiindumusi ei tohtinud avalikult näidata. Protest on riietatud isamaalisse vormi.
2. Luulekogus “Punaste õhtute purpur” (1982) on esimesed tsüklid veel kahtlevad ja irvitavad, lõputsüklid märgivad heteroseksuaalset suunda Runneli loomingus . Üldtoon seega erinev, kogu on optimistlikum võib-olla lõputsükli armastava ja hooliva suhte tõttu partnerisse. Naise kujund on siiski väga ettevaatlikult antud, igal pool pole sugugi kindel, et tegu on naisega. Suhe meessooga sublimeeritakse läbivasse isakujundisse, näiteks tsüklis “Isa asi”.
3. “Laulud eestiaegsetele meestele” (1988) on üleminekuraamat, kus on osaliselt avaldatud vanu tekste, mis poliitilistel põhjustel ilmumata jäänud. Tegeleb rohkem ühiskondliku eluga, isiklikud (intiim)elamused jäävad tagaplaanile .
4. Luulekogu “Kiikajon ja kaalepuu” (1991) sisaldab kõige enam homomotiive, mis selgitub võimalusega ennast vabamalt väljenduda . Saab ka väljendada oma vimma naissoo suhtes. Isikud kellele on viidatud luuletuste alguses on üle 90% mehed ja naisi mainitakse vaid siis kui nad on üle 70 aasta vanad või surnud ja ei kujuta endast sooliselt partnerit.
5. “Oli kevad, oli suvi” (1994) väljendab raugevat intensiivsust, tundub et luuletaja on saanud ennast välja elada, pingelangus peegeldub ka kunstilise taseme alanemises .
I. Otsesed homoseksuaalsed motiivid :
1) armastab sõpra, mitte sõbratari:
Pai sõber, seekord
mu jutt on kasin
ma ainult ütlen:
sind armastasin (1976: 15)
Kostitan sind veinide ja praega,
riietan sind moodsalt lillasse. (1976: 8)
2) Imetlev toon, nagu kuuluks tekst naisterahavale:
Istusid ilumäel ilusad poisid,
ilusad poisid, siledad sellid,
siledad sellid, kavalad kutid,
kavalad kutid, kibedad kütid. (1994: 116)
3) Tüüpsituatsioon, alkohol kõrvaldab pidurdusmehhanimsmid:
Kui viina on laialt ja naisi on napilt,
võid leida end äkitsi sellelt etapilt,
kus mees mehe vastu on istumas lauas
ja kihvtine kuul kolksub kubemel rauas (1991: 105)
Oh võta viina, kui kurb on hing,
lips võta kaelast, tee lahti ling (1988: 32)
4) Mehed tõmbavad autorit ise enda poole, naised peavad selleks pingutama:
Meestel on magnetväli,
naistel on võrgutusvöönd. (1994: 107)
5)Otsesõnaline eneseiseloomustus:
Ma olen kõvade asjade harrastaja.
Ma olen koivalguse kohitseja.
/- – -/
Ma olen olend.
Ma olen isend.
Mul on väljund.
Mul on sisend. (1991: 51)
6) Naise lähenemiskatsed ei tekita mitte erutust vaid viha, eriti rinnaga tõukamine. Naise ja mehe rind on anatoomiliselt erinevad ja seega vallandab naise rind temas võõristuse. Luuletuse pealkiri on “Muulanna”, aga praeguses kontekstis ei oma see enam endist tähendust ja järele on jäänud vaid homoseksuaalne kontekst:
Ta tõukas tagumikuga
mind endast eemale.
Ma olin lahke, alandlik
ja võtsin koomale.
Siis tõukas ta mind tissiga.
Ei seda ma võind kannata-
da! (muidugi ma ütlesin,
mis nondest mõtlesin!) (1991: 44)
7) Homoluulele eriti iseloomulik lüüriline pöördumine, sellest võib aimata suhete ebapüsivust mis homode puhul on sagedasti tavaks; tekivad paralleelid Kristjan-Jaak Petersoni värsiga:
Kurb, mu sõbrakene, kurb on, et sa
lähed varsti, varjud inimmetsa.
Jälitama jään sind, hüüan armsat nime (Runnel 1976: 18)
ning
Järele jääb lauludes
Armsa Alo nimi (Peterson 1976: 65)
8) Homoerootiline mälestus lapsepõlvest, millesse on sulandunud mitmeid homoluule põhimotiive: suhete põgusus ja konkurents naistega. Nuripidise Oidipuse kompleksi väljendus, kus ollakse emale kade tema meessõbra pärast:
Ja perekonnaseisusabast ära jooksis seegi,
kes oli ema sinna kutsund kohtamiseks,
mind sülle tõstis, palgele mind suudles keegi,
see jäigi meie kõigi viimseks kohtamiseks. (1976: 19)
9) Kaks eraldi motiivi, – prunt tuule augu ette – on otsene homoseksuaalne sümbol; teiseks nimetatakse kaaskirjanikest mehi “armsateks”. Teame, et mõlemis nimetatus sisaldus ka teatav hulk naiselikke jooni, mis võivad mõnedel tingimustel aktiivsele homoseksuaalile meeldida:
on siis süüdi tuuleveski tiivad,
parem tuuleaugu ette löödagu üks prunt –
nutsid kaks, kes mulle vahel armsad,
Jüri Üdi ja Mati Unt. (1991: 29)
10) Idu on meeste suguelundi rahvakeelne sünonüüm ja seega seemnekülvamine meessuguelundi peale; looduskirjeldusse peidetud homoseksuaalne sümboolika näitab taoliste kujndite äärmiselt tugevat seotust autori mõtteilmaga:
Öö külib hommiku seemet,
üle tärkava idu
roomab viinamäetigu (1991: 54)
II. Kaudselt homoseksuaalsetena tõlgenduvad motiivid:
1) Naiste põlguse motiiv lorilaulus, kontekst pole kuigi tõsiselt võetav, ent tüüpiline on homoseksuaalsete motiivide õilistamine religioossete põhjustega:
Ei jäänud jänni Carducci,
ta pani tagasi p.tsi
ja tagasi viimse kui v.tu
ja ütles ma enam ei .iku,
ei uuri, ei puuri neid selgeks,
ta nägu läks eriti helgeks,
ta haaras õhinal ristist. (1991: 61)
2) Grammatiline sarnasus “enesesarnast, enesesugust ehk enesesoolist”:
Inime otsib enesesarnast,
sile siledat, karvane karvast. (1982: 36)
3) Homoerootiline motiiv on tõlgendatav peegli ees masturbeerimisena:
Välk puhkab välisseinal,
pauk puhkab paugu peal,
vulkaani ähvardav purse
on paiguti peeglite peal.
Ei ole mul endist jõudu (1982: 53)
4) Ühes kujundis on koos esiteks viide ilusale mehele ja teiseks gulinaarse nimetuse kaudu ka fallosele:
Ilus pikk poiss tantsis kaerajaani (1982: 6)
5) Paanilise kiivuse ja varjamise motiiv, sest ei saa avalikustada sümpaatia objekti; taas vihje kontaktide põgususele:
Ei tundnud mina teda,
ei tundnud tema mind,
ma ainult tundsin seda,
kui kõrgele kerkis rind,
kui nobedaks läksid jalad
– – –
Ma hüüdsin vastu: Ei veel!
Ei veel, ei mitte iial
te ei saa tema kuju mu käest! –
ja just nagu tõotuseks läksin
üle mõlemast Munamäest.
6) Religioose sümboolikaga õilistatud lüüriline pöördumine:
Sa oled kui kalju,
milles veel pole vett,
mida pole veel puudutand
Moosese kepp. (1982: 65)
7) Liigne mehelikkuse rõhutamine viitab võimalikele häiretele seksuaalses sättumuses; teises tõlgendub enesereklaamina:
Mina olen mees.
Mina hakkasin meheks.
Mulle kasvasid musklid.
Mina olen mees. (1991: 110)
8) Antiikmaailmas olid teatavad homoseksualismi vormid kultiveeritud ja tunnustatud:
elatakse hääs antiigis (1988: 52)
9) Julge homoerootiline motiiv:
kuivanud suuga
käid lakkumas tila (1988: 29)
10) Runnelile tüüpiline motiiv: meeste hukkumise pärast muretsetakse seda otsesõnu välja öeldes, samas esineb luuletusi, kus naisterahva surm ei kutsu esile mingit traagikat (vaata ahistatud naise motiiv). Vähendav kujund on pärit rahvalaulust, tõlgendub ka homoerootiliselt, murena just suude pärast:
metsas palju mehi suri
/- – -/
palju suid jäi surmavakka (1988: 44)
11) Tavalisel inimesel tekib küsimus, miks peab õnne hammaste või suuga hoidma:
Eeldab: õnne hoitakse hammastega (1976: 25)
12) Autoril näib olevat tarvidus isasloomi esile tõsta:
Vend oraval on uhke saba (1976: 27)
13) Freudistlik kujund:
Ja kõikide avade kaudu nad imbuvad ihudesse (1976: 41)
14) Järgmise näiteluuletuse lõpp homoseksuaalset värvingut ei toeta, pealkiri “Iha” küll (Runnel mahendab sageli oma luuletustes esinevaid “kahtlasi” kujundeid mehhaniliselt juurde liidetud programmiliste lõppudega; need lõpud ei ole homoerootikaga seotud):
Sääl aeglaselt avaneb kelder
ja tulevad välja säält seest
kaks meest. (1988: 54)
15) Soolise identiteedi kõikuvus ja varieeruvus:
Oh oleksin ma tüdrukuke,
kel patsid peas ja kaenlas pupe,
oh oleksin ma tüdrukuke,
ma kana kallalt ajaks kuke! (1991: 11)
kukel on kergem, kuid ole sa kana,
hellaks võib minna su pesaduspaik
(Runnel 1988: 11)
16) Korduv isa-kujund ühe tsükli vältel viitab tugevale kiindumusele; isa on üldistuv meessooks kui tervikuks:
ISA ASI (1982: 45)
Isa oli joodik,
ema oli pai (1982: 41)
Ma polegi isa näinud,
ta elu aeg käis tööl (1982: 27)
Isa oli karm, aga ema oli helde (1982: 33)
17) Freudistlik kujundivoha viitab alateadvuse tungidele: suguvend, ankrusse seadmine, pampude lahti tegemine , vöö varna panemine ja lõbus töö:
kus on ees üks suguvend
säeme ankrusse me end
pambud lahti varna vöö
see on väga lõbus töö. (1988: 18)
18) Patsifism tunneb hirmu meeste mängu pärast, sõjas tapetakse peamiselt mehi:
Ja haaras mindki hinge-äng,
kuid veel ei ole meeste mäng
/- – -/
siis takistama lähen neid
nii sama palja rinnaga (1988: 54)
19) Peitmotiiv – aednikud on reeglina mehed:
Aednikud armastavad aednikuid (1976: 24)
20) Satiir, aga freudistliku alatooniga luuletuses “Nemad”:
Kes päraku poolt
ravib kaksteistsõrmiksoolt
/- – -/
Neid mehi on meile vaja! (1988: 49)
21) Freudistlikud sümbolid mees, kala ja oks:
Sa tuled mu juurde mees
/- – -/
Ma und näen külmunud kalast.
/- – -/
ma oksa peal turnin, pärdik. (1976: 37)
III. Naise kujutamine:
1) Ebameeldiv naine:
Siutsuv suu, mis paelus pilke
saatis kilke järel kilke
valla valgeist hambaist õhku,
alla kukkus kuldset põhku (1991: 17)
2) Naisenimedega kohtades ei tunne poeetiline mina ennast hästi:
Virus, Irus, Ämma rinnal,
Lindanisas, Liivi rannal,
– – –
suuremat ei sobi olek,
tihti juhtub viha tulek (1991: 24)
3) Agressiivne naine:
Miina Härma, Anna Haava
lõid mu hinge hiigla haava (1992: 63)
Und nägin Underist
/- – -/
Ta vaatas idakaarde
pilgul selgel, valjul. (1988: 32)
on kevad ja kenad neiud
on jälle jultunuks läinud (1976: 44)
4) Naine ja loom on sagedased seosed, ehkki loomadega ei võrrelda:
Naisi ja hobuseid
sälgude suguseid,
naisi ja hobuseid
tõrksaid ja tugevaid
taltsaks pead tegema
valdajal väel!
/- – -/
armsaks pead tegema
armunud käel (1991: 20)
ja elu eriti rikuvad
hääd naised ja kurjad koerad (1976: 39)
5) Lapsepõlves nähtud lõhkiminevad ümarad lehmad seostuvad rasedate naistega:
Ei lähe need lehmad meelest,
kes ädala peal läksid lõhki (1976: 35)
6) Seostab naisi loomadega minnes väidetavalt naiste juurde karjalauta. Pöördumise objekt äratab kahtlusi, virtsakäru lükkasid lautades tavaliselt meeskarjakud. Seetõttu ebaõnnestub ka suhe, määritud ülikonda võib tõlgendada ka määritud reputatsioonina:
Karjalauta läksin ma,
et piigakesi kaeda,
ühelgi neist minu jaoks,
ei olnud aga aega.
/- – -/
kõige kenam virtsakäru
hakkas välja viima
/- – -/
Ah mu vaene ülikond,
see on nüüd ropp ja kole!
Sellist kosjaskäimist
ilmas teist ei ole. (1991: 55)
7) Väline manipulatsioon:
saatuse
üksluises
üsas
/- – -/
piinatud pilguga naaldudes rüütatud rindade vastu,
kord-korralt paljaks neid võttes ja pannes neid tagasi (1976: 32)
Üksluine üsk on tähelepanuväärne kujund, normaalse seksuaalse sättumuse puhul peaks üsk kõige muu kui üksluisusega seonduma. Naise erogeenne tsoon ei näi erutavat, pigem tekitab ebakindlust; suhe jääb välise manipulatsiooni tasandile.
8) Ahistatud naine:
kukkus Kai
suisa suuli
kui ta sai
kõmdi kuuli (1988: 43)
Kaastunde puudumine naise tapmise puhul, tundub nagu oleks tegu väärtusetu olendiga, kelle surm on paigutataud lorilaulu konteksti; emotsioonaalne külmus:
lähed lebad luine sängis,
naine nutuga lahutab meelt (1976: 33)
9) Teenindav naine, naisel on sageli teenindav funktsioon, naine pole mehega samaväärne:
ja naine pesu pesi (1976: 43)
tuleb turunaine (1976: 48)
kojanaise luud (1976: 51)
10) Palindroomi pealkiri näitab, et ei suudeta tüdrukule lähedale pääseda, takistus suhtlemisel noorte naistega on nähtav ka kõige sügavamates keelekihistustes:
PLIKA JA KILP (1994: 86)
11) Positiivsed elamused seoses naistega on kohmakad ja väheveenvad, neid ei osata väljendada, jäädakse nõutuks ja reageeritakse ebaadekvaatselt:
Su puusad on kui pastilaa,
ma näppe lahti neist ei saa. (1982: 63)
12) Järgmine värss seostub süütundemotiiviga, “hääks teha” tahetakse leigust vastassooga suhtlemisel:
Ta vahetas kleiti,
ma nägin ta keha.
Ma tahtsin ta hääks
sääl midagi teha.
Ma lugesin raha:
sada viiskümmend rubla…
Ei, kinke ta endale
teha ei luba! (1991: 38)
13) Sümpaatiat võivad äratada välja kujunemata või vanad naised.
vanaeit küttis sauna –
kuum, et võta karva! (1991: 41)
(Üldisest suhtumisest naisesse moodustavad erandi raamatu “Punaste õhtute purpuri” kaks viimast tsüklit “Õhtud” ja “Me liigume”).
14) Suhete, sealhulgas peresuhte formaliseerumine:
isa on visa,
ta lutsib veel nisa,
kuigi on küllaltki vana.
Ema on kena,
ei tõrele tema,
talle too jant on
ükstakama. (1991: 27)
15) Kodu on alanduse paik, kust igal võimalusel püütakse põgeneda:
Me jätsime kodud, kuid kahju ei olnud (1988: 5)
põll võta eest ja põgene kodust (1976: 21)
16) Vastavates ringkondades on eriti populaarne luuletus “Patt”, mida on laulnud Joel Steinfeld, keda on karistatud homoseksuaalse kuriteo eest:
me käime keset sümboleid
see on me meelest tõelus,
kuid tegelikkus teine on (1991: 23)
17)Vastandumine ja õilistamine samaaegselt:
lõõg on lühike, lõbu on pikk,
hirm on lühike, himu on pikk. (1982: 17)
18)Keha ja vaimu vastandus, samas ka konflikt luterlike (moraali)normidega ning süütunde otsesed väljendused:
Ma häbenen öelda, et häbenen,
ma kardan öelda, et kardan. (1994: 100)
See on tõsi. Olen hull või rumal. (1994: 83)
valgeks vilistan musta (1976: 6)
19) homoseksuaalne motiivi õilistatamine patriootilise või religioosse retoorikaga on tüpiline:
roomasime mäele,
haljale oksale,
Immanuel! (1988: 19)
Kokkuvõttes võib öelda, et Runnelil on enam perspektiivi välisturul edukalt läbi lüüa kui paljudel teistel eesti luuletajatel. Homoluulel on kõikjal tsiviliseeritud maailmas kindlate maitse-eelistustega ja rohkearvuline publik. Runneli näide annab julgust eesti luulega tegeleda, meie kirjandus ei ole nii tühine ja ebahuvitav nagu me oleme harjunud mõtlema. Tuleb ainult üle olla oma eelarvamustest ja analüüsida tekste sellistena nagu nad tegelikult on.
Eesti kirjandus on rikas ja tal on suur tulevik, selle käsitluse tagajärjel muutub vaieldavaks Emil Tode juhtpositsioon eesti homokirjanduses, kuid konkurents on pluralistlikus ühiskonnas niikuinii vajalik nähtus.
Kirjandus:
Peterson, Kristjan-Jaak 1987. Päevaraamat. Tallinn: Eesti Raamat.
Runnel, Hando 1982. Punaste õhtute purpur. Tallinn: Eesti Raamat.
Runnel, Hando 1991. Kiikajon ja kaalepuu. Tallinn: Eesti Raamat.
Runnel, Hando 1972. Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks. Tallinn: Perioodika.
Runnel, Hando 1976. Mõru ning mööduja. (Loomingu Raamatukogu, nr 14.) Tallinn: Perioodika.
Runnel, Hando 1988. Laulud eestiaegsetele meestele. (Loomingu Raamatukogu, nr 44-46.) Tallinn: Perioodika.
Runnel, Hando 1994. Oli kevad, oli suvi. Tallinn: Eesti Raamat.