Sven Vabar

Tartu – nullilähedane linnake lõpmatuse kohal

svenvabar [at] gmail.com

Eesti Kirjandusmuuseum

Lapsepõlvest peale olen tundnud veidrat tõmmet Tartusse. Ka nende 23 aasta jooksul, mil olen Tartus elanud. Sest õieti pole see tõmme Tartu enese poole. Tartu on objektiivselt võttes üks üsna tühine, lausa nullilähedane linnake. See tõmme on mingi aimdus, et just Tartus algab tõeline elu, avaneb kogu maailm, ma võin ja saan just nimelt siit ning ei kuskilt mujalt reisida ükskõik kuhu maailmas. Reisida olen ikka tahtnud. Aga pole suurt reisinud – pole tahtnud. Sest kui ma olen seda teinud, siis ma olen ju Tartust ära sattunud, mõnda kindlasse, kinnisesse kohta, kus ei ole enam sellist vabaduse ja maailma vallaoleku tunnet. Ma olen tahtnud Tartusse, et siit ära pääseda. Ma pole tahtnud siit kuskile minna, sest vaid siit saan ma igale poole minna.