Tanel Pern
Ideoloogia piirid: juunipöörde (kõver)peegeldused
Tartu Ülikool
tanel.pern [at] ut.ee
Ettekande pealkiri on inspireeritud Lenini kuulsast artiklist „Lev Tolstoi kui Vene revolutsiooni peegel“. Selles artiklis nimetab Lenin Tolstoid õigupoolest revolutsiooni kõverpeegliks, peegliks, mis ei peegelda asju õigesti. Eestis 1940. aastal toimunud „revolutsioon“, õigemini riigipööre, hakkas toimumise järel kirjanduselt kohe nõudma enese peegeldamist. Huvitaval kombel osutub see sündmus aga kirjanduses, vastupidi, täielikult blokeerituks. Toimunust ei saanud otse rääkida ega seda isegi nimetada. Sündmus ise osutus paljudes tekstides murdepinnaks, mida ennast otsekui ei olnudki, kuid kus „pärast“ sai „enne“ olnu sümmeetriliseks vastandpooleks.
Selles segases situatsioonis võime kohata erinevaid mälustrateegiaid, alates mineviku otsesest eitamisest või unustamisest ja lõpetades erinevate viisidega selle teisiti mäletamiseks. Leian, et nende strateegiate korrastamisel võiks juhinduda mälu kuritarvitamise või rikkumise viiside tüpoloogiast, mille on raamatus „Mälu, ajalugu, unustamine“ esitanud Paul Ricoeur: blokeeritud mälu, manipuleeritud mälu, mälukohustus. Nende tasandil puutume kokku ka ideoloogia fenomeniga. Clifford Geertz määratleb ideoloogiaid sümbolsüsteemidena, kultuurišabloonidena, mis on „mallid või ehitusplaanid sotsiaalsete ja psühholoogiliste protsesside korrastamiseks, nii nagu geneetilised süsteemid annavad sellise malli orgaaniliste protsesside korrastamiseks“. Uue ideoloogia vastuvõtmine tähendab mälu ümberkorrastamist vastavalt nendele šabloonidele. Minevikku hinnatakse oleviku seisukohalt: sündmuseks saab olla ainult selline nähtus, mis on ideoloogia jaoks tähenduslik; samas mõistetakse olevikku läbi sellesama mineviku.
Oma ettekandes vaatangi, kuidas kirjanduse kaudu püütakse mõtestada minevikku ja olevikku. Kirjandus kasutab selleks ära teatavaid poliitilise ideoloogia ja poliitilise diskursuse osi. Sotsrealistlikku ideoloogiat (kui esteetilist ideoloogiat Terry Eagletoni mõistes) ei saa aga pidada nõukogude (meta)ideoloogia pelgaks ülekandmiseks või peegeldamiseks kirjandusse; selle kui ideoloogia süsteemsuski on vaid näiline: tegemist on erinevate kultuuriliste koodide, kategooriate jms kogumiga, mille muudab sidusaks „sotsrealistlikkus“ kui horisont.