Tanel Pern
Kommunism ja skisofreenia: Juhan Smuuli reisikirjade ebakindlast jutustajast
tanel.pern [at] ut.ee
Tartu Ülikool
Minu ettekanne püüab leida vastust küsimusele, mis paneb inimesi kirjutama viisil, mida tavatsetakse nimetada sotsrealismiks. Lähtun hüpoteesist, et sotsrealismi kirjanduses võib vaadelda metakommunikatsiooni lagunemisena, kultuuri (kui indiviidide grupi) võimetusena tajuda metakommunikatiivseid signaale ning teha vahet loogiliste tüüpide vahel. Nõukogude kirjaniku seisundit võib sel juhul kirjeldada skisofreeniku seisundina, keda iseloomustab nõrk egofunktsioon – võimetus eristada kommunikatsioonimooduseid. Skisofreenikul on selle funktsiooniga raskusi kolmes vallas: a) tal on raskusi teistelt inimestelt saadavatele teadetele õige kommunikatsioonimooduse omistamisega; b) tal on raskusi iseenda poolt saadetavatele teadetele õige kommunikatsioonimooduse omistamisega; c) tal on raskusi ka oma mõtetele, tunnetele ja tajudele õige kommunikatsioonimooduse omistamisega.
Sellisest skisofreenilisest situatsioonist näibki ennast leidvat Smuuli reisikirjade minajutustaja, kes on järjepidevalt hädas eelkõige küsimusega, kes ta ise selline on. Neis tekstides väljendub pidev iha kuhugi kuuluda, samas kui ta ise kogu aeg tunneb ennast võõrana. Ta ei ole meremees ega teadlane; kohati ei julge ta ennast õieti kirjanikukski pidada. Lähemal lugemisel aga selgub, et niisugune tunne ei tähenda tegelikult mingit puudust, mida Smuul üritaks fantaasiatega korvata, vaid toimib pigem reaalsust konstrueeriva või modelleeriva printsiibina. Sellise modelleerimise piiriks osutuvad Smuulil kapitalistlike riikide piirid, kus ta tavapärasele vastupidiselt väga selgesti teab, mida mõelda. Smuuli minajutustajat võiks sel juhul võrrelda jalutuskäigul oleva skisofreenikuga, kelle mõttemallid pidevalt lagunevad, kuigi ta neist küll pidevalt uusi konstrueerib.