Tiina Kirss
Gayatri Spivak: feminismi ja postkolonialismi vahel
Gayatri Spivaki teoreetiline diskursus on kiuslik ja kavalalt tõrjuv, rajanedes strateegilistele interventsioonidele, mis “katkestavad” lääne- ehk “esimese maailma” mõtlejate omavolitsevat kõnet. Oma põhilisemad tekstid on Spivak esitanudki interventsioonidena, alustades Derrida De la grammatologie inglisekeelse tõlke eessõnast (1976), esseedes ja artiklites “marginaalsetes” kuid poliitiliselt kindlakäeliselt valitud väljaannetes, intervjuudes ning konverentsiettekannetes, mispuhul ilmneb ta erakorraline teravmeelsus ning kirglik mõttelaad. Spivak kuulub “kolmandast maailmast” pärinevate rahvusvaheliste intellektuaalide eliiti, akadeemilise rändrahva hulka, keda varitseb nende endi tunnistuse järgi tokenismist tuleneva silmakirjalikkkuse oht: pendeldades Põhja-Ameerika, Euroopa, ning oma kodumaade ülikoolide vahel lõikavad nad suuri majanduslikke kasumeid, “esindades” kolmanda maailma “alluvaid” (subalterne), kellega neil väidetavasti puudub oluline ning eluline kontakt. Sellest problemaatikast Spivak ei pretendeerigi end priiks rääkida, vaid pigem keerab sellest tuleneva filosoofilise ning poliitilise puntra ümber kaela, tehes sellest oma postkolonialistliku teooria lähtepunkti.
Kuigi Spivak on eitanud feminismi kui ideoloogilist programmi, on tema mõtlemine olnud algusest peale põimunud naise (eelkõige kolmanda maailma naise) kui kõneleva subjekti väärtustamise ning esindatavuse probleemidega. Ta on niihästi teravalt kritiseerinud prantsuse feministlikke mõtlejaid postkolonialistlikest vaatepunktidest( “French Feminism in an International Frame” Yale French Studies 62 (1981)) kui lähtunud postkolonialistliku teooria ehitamisel India kultuurkonnast pärinevatest naiskesksetest ning naisautorite poolt kirjutatud tekstidest (“The Rani of Sirmur: An Essay in Reading the Archives”, History and Theory 24:3, lk 247-72, 1985) Subaltern kui subjekt on Spivaki jaoks alati sooliselt märgitud.
Ettekandes käsitlen Spivaki dialoogilisi ning dialektilisi suhestumisi postkolonialismi ja feminismiga, jälgides tema ärevat liiklemist nende mõttevaldkondade ning teoreetiliste sõnavarade vahel. Kes on Spivaki jaoks “kolmanda maailma naine” ja mis on tema teoreetiline erikaal? Kuidas suhestub Spivak ise oma tülika päritolu ning keerulise rännakuga läbi akadeemia kolmanda maailma naisega? Kuidas (ning kuivõrd) õnnestub tal rajada analüütilise mõistena sooliselt märgitud alluv (the gendered subaltern)? Milliseid strateegilisi interventsioone pakub Spivak feministlikele mõtlejaile, olgu nad postkolonialistlikud või mitte?
Keskendun kolmele sõlmpunktile Spivaki mõtlemise arengus:
(1) 1987. aastal antud intervjuus “The Post-Colonial Critic” esitatud näide, et India naise “normeeriv psühhobiograafiline narratiiv” on kultuurkonna poolt ettemääratud ja sankstioneeritud suitsiid (The Postcolonial Critic, lk 71)
(2) Bengali-keelse naiskirjaniku Mahasweta Devi tekstide vahendamine
(3) Sirmuri Rani (The Rani of Sirmur) kui kummitav võtmefiguur Spivaki enda mõtlemises, kellele tugineb 1988. aastal kirjutatud ning klassikaliseks kujunenud essee “Can the Subaltern Speak?” ümberkirjutus tema kõige hiljutisemas suurteoses A Critique of Postcolonial Reason (Harvard, 1999).