Tiina Kirss
Empaatia, vaikimine, unustus
„Ühel teisel ajastul, enne pidusid meie pika laua taga, oli suur pere ol- nud needus, sest sugulaste hulgas võis olla valgekaardiväelasi, sabotööre, aadlikke, kulakuid, emigrante, liiga harituid, rahvavaenlasi ja nende lapsi ning muid kahtlasi inimesi, ning kahtlased olid kõik, seetõttu kannatasid perekonnad mälukaotuse all, sageli ellujäämise eesmärgil, sellest oli harva kasu, ja siis, kui meie tollal pidutsesime, olid sellised sugulased, kui neid üldse oli onud, enamasti juba unustatud, sageli polnud lastele neist räägi- tudki, ja nii kahanesid perekonnad, terved harud vajusid unustusse, sugu- selts kuivas kokku, kuni järele jäi vaid anekdoot kahest samanimelisest isi- kust. Kas ta on teie sugulane? Muidugi mitte, me pole isegi nimekaimud!“ (Katja Petrowskaja, Võib-olla Esther, 2014)
Mäle(s)tamise ja mälukultuuri kontekstis on mittemäletamist ehk unustamist esiteks peetud hälbeks ehk poolelijäämiseks, mis võib olla ettekääne. Ühelt poolt, nt traumateoorias võib unustamine tähenda- da psühhoanalüütilises mõttes mahasurumist (repression), mispuhul kaastundlik, terapeutiline kuulamine võimaldab selle ilmsitulekut. Freudi mudeli järgi see on traumaatilise mälestuse läbi töötamise eel- tingimus, mille puudumine jääb traumaohver melanhooliasse kinni. Kuid on veel kolmas unustuse vorm, tahtlik unustamine, mille mo- raalne tähendus on negatiivne, eriti kollektiivses kontekstis. Niisiis võib rääkida mälusunnist, mille valguses on unustamine on süü.
Ettekandes käsitlen kirjanduslike ning elulugudest võetud näidete kaudu piirsituatsioone empaatia ja vaikimise, empaatia ja unustamise (unumise) vahel. Millises olukorras võib kokkuleppeline unustamine olla ülim empaatia vorm? Arutlen Sarah Kofmani autobiograafilist teksti holokaustist, „Paroles suffoquées“ (‘Lämmatatud sõnad’), ning Paul Ricoeuri mõistet l’oubli (unustus) ning seoseid unustamise ja andeksandmise (le pardon) vahel.